Jõulupidu

Käisime sel nädalavahetusel Pikku-Joulu peol. Pidu oli väga tore. Tegelikult nagu alati. Pole vist kordagi tundnud, et igav ja ei viitsi enam nii kaugele peole sõita. Soomlased on alati asja väga tõsiselt võtnud. Sel aastal siis Meriniemi restoranis. Rõhk erinevatel veinidel ja gurmeesöögil. Maja oli üleni kaunistatud küünaldega ja mängiti vanaaegseid jõululaule. Ja jõulukink loomulikult ka. No kohe tuli nii jõulutunne peale.
Alati on neil kombeks ka mingi pisike esinemine. Sel aastal oli noormees, kes tundis hästi psühholoogiat. Mõned trikid olid lihtsamad, aga paar tükki olid küll sellised, millest ma aru ei saandki. Tassi sees erinevad pliiatsid. Tema ütleb vabatahtlikule, et vali ise pliiats. Ja nüüd värvi pall ära ja siis järgmine. Ning lõpuks laseb ta karpidest võtta välja asju (karbid on kogu aeg olnud laual). Ja need on sama värvi asjad, mis inimene pildil oma vaba valiku järgi võtud pliiatsitega värvis.
Ja lõpuks tantsuks bänd, mis mängis 80 diskot. Ja väga hästi mängis. Aeg läks nagu lennates ja olime kohal kuni peo lõpuni.

Üldiselt oli selline kiire-kiire käik. Laupäeval käisime veel vennapoja võistlusi vaatamas. Pühapäeval kiirest Jumbost läbi. Peale raamatupoe mujale eriti ei jõudnudki. Ja jõudsin veel pühapäevaõhtusesse trennigi. Seda ei raatsi mitte ära jätta. :)

Jõuluaeg on alanud. Pilt Jumbo keskusest.

Suvel ja talvel

Talvel ei õnnestu mul sinna parkui kuidagi valgel ajal jõuda. Laupäeval veidi peale viite nägi Kotka kesklinna park välja selline.


See sama koht soojal ajal päevavalguses.

Võistlustel kaasa elamas

Sattusime olema Helsingis väga olulisel päeval. Mu vanemal vennapojal oli esimene suurem võistlus Helsingi Hartwall Arenal Jokerite võistkonnaga. Hartwall Arena harjutsväljaut andis taga otsida. Oli teine kalju sisemusse ära peidetud. Lihtsalt uks, mis viiski kaljusse. Uksest sisse astudes olid kui lõbustuspargis. Kalju sees.
Pildi unustasin õigel hetkel teha, viimasel minutil ära sõites auto aknast siis üritasin ka pildistada.


Võistlusteks üles rivistatud. Meie mees on kollases särgis, musta kiivriga, number 13. Minu silma järgi meeskonna väikseim liige.


Noormees kollases on meie mees. :)


Vahel oli tunne, et võistlejad olid rahkem pikali kui püsti. Aga see tunne oli petlik. Mäng oli kõva! :)

Valmisolek...


Pikkusevahe. :)


Poisid mängisid vahetustega. Kõik said mängida ja palju.


Marcus oli pidevalt tegevuses. Ei lugenud midagi, et oli peajagu lühem kui teised.


Siin see kalju sügavusse minev tee siis on. Koos korralike kaljumaalingutega.


Harjutushall kalju sisemuses. Ka harjutusväljakul on näha, kuidas ta kalju sisemuses on.

Kõrvits

Üldiselt ei ole ma suurem asi kokk. Veel vähem tegelen hoidiste tegemisega. Aga kui mulle sõbranna pakkus septembris väikest kõrvitsat, siis mõtlesin üle pika aja proovida. Väikese kõrvitsa asemel maandus septembri lõpus mu koju ikka päris suur kõrvits. Võtsin ikka pikalt hoogu enne kui noa kõrvitsasse lüüa julgesin.

Novembri keskpaiga kolmapäev oli meie peres kõrvitsapäev. Tegin ahjus kõrvitsat. Pidi olem jube hea. Hmm, minu maitse ei olnud. Krissu sõi ja kiitis. Algul. Tänaseks seisavad kõrvitsaliistakud külmkapis ja ootavad mu töökat kätt, mis nad toidujäätmetesse viskaks.


Kõrvitsapüreesupp. Oli kah. Ilus värvilt, lihtne teha. Üks kord hea süüa. Teine päev kõlbas kah, aga viimane kausitäis ootab hetkel jällegi mu töökat kätt külmkapis.


Poolest kõrvitsat marineerisin sisse.

Suurest potitäiest sai 6 purki marineeritud kõrvitsat. Aga vähemalt ilusat kuldkollast värvi. Probleem: peale minu meie kodus ei söö neid keegi.

Ja tegelikult on viimane (suur) veerandik ikka veel külmkapis ja ootab et temaga midagi peale hakatakse (mitte küll prügikasti viimist, ikka mingit söögi-mõtet). No ei ole me pere eriti kõrvitsasõbrad. Nüüd on 10 aastaks jälle isu läinud.

Pime on

Kui ma töölt tulles bussipeatusesse jalutasin, siis nägin päikese loojumist. Koju jõudsin hämaras ja kohe varsti oligi pime. Nädalavahetusel pakkisin igaks juhuks välja soojad riided, õhukesed panin kevadet ootama. Aga õnneks on soe. Lund ei ole veel (ja loodetavasti enne jõule ei tulegi). :)
Kaugel pole ka esimene jõulupidu ja advendiaeg.

11.11.11

Jälle üks huvitav kuupäev.
Juhtus olema aga täna just üks selline päev, kus mõtled, et ma võin seista või pea peal, aga põrsad jäävad põrsasteks. Juhtum iseenesest ei puuduta mind mitte kuidagi, aga ometi on mul juba hommikust saadik tunne, et süda on paha. Mõned teod on kohe niivõrd vastikud.

November

Jälle aeg keerata kalendrilehte. Tänane november algas väga novembrilikult: taevas oli hall ja päris valgeks ei läinudki. Aga see-eest soe! 10 kraadi näitas Pärnu mnt post. Ma saan siiani Sigudikule veel veel õues võilillelehti ja rohtu tuua.
Ja kellakeeramine mõjub mulle alati hästi. Hommikuti on kohe palju kergem ärgata. :)