reede, 31. august 2018

Suve viimasel päeval

Suvi on läbi. Homsest algab jälle tavapärane töö.
Sellel suvel olen saanud nii põhjalikult puhata, et tööle on tõesti raske keskenduda. Ei tule koodid ja salasõnad meelde, ei mäletanud eile lastevanemate koosolekul, mis ma pidin rääkima, hoolimata sellest, et olin kõik enne läbi mõelnud ja kirjagi pannud. Eks on nii nagu alati septembris, väga väsitav ja kuidagi ei meenu, kuidas see õpetamine käiski. :)
Eks tasapisi tuleb kõik jälle meelde, aga esimene nädal on alati väga raske.

See suvi jääb kindlasti meelde, kui üks tõeliselt mõnus ja pikk suvi. Algas see juba ju mai alguses, kui ootamatult soojaks läks ja soojaks jäigi. Jaanipäeva paiku oli küll paar jahedamat nädalat, aga edasi läks jälle kuumalt. Mina olen kuuma armastaja ja seetõttu mulle see väga sobis.
Sain palju ringi reisida. Jõudsime peaaegu igale poole kuhu plaanitud. Eraldi Lõuna-Eesti reis jäi küll kahjuks ära. Aga eks järgmisel aastal jõuame jälle sinna ka. Soomes Muumimaal sai käidud ja Pärnus ning Tartus koos Võru ja Taevaskojaga.
Mitu aastat planeeritud remondi saime tehtud. Sellega läks meil tõesti hästi. Leidime firma, kes meil kokkulepitust mitu nädalat kiiremini remondi ära tegi. Asjad, mida ei olnud juuli lõpus, on siiski endiselt puudu. Kohe ei viitsi enam poodlemisega tegeleda. Sügisel siiski peaks selle ka ära lõpetama. Eriti kui asi seisab tegelikult internetist tellimise taga.
Tupsuga sai aega veedetud. See oli tegelikult väga tore, sest ta on juba nii suur ja asjalik, et kõik saab ära teha. Sel suvel käisime temaga rohkem "seiklemas". Ehk siis remondi tõttu oli meil siin väga kitsas ja nii käisimegi mitu korda Pirital rannas ja muuseumis. Mänguväljakutel sai muidugi tunde veedetud. Kohe kahju, et kui omad lapsed väikesed olid, siis nii toredaid mänguväljakuid ei olnud.
Ja üle aastate sain ka ise rannas käidud. Ma tegelikult nii armastan seda kuuma liiva tunnet jala all. Ja seda tunnet, et liiv on teki all kuum. Ma ei olnud ammu seda tundnud. Nii mõnus! :)

Täna siis veel viimane augustikuu päev ja algab taas argipäev.



teisipäev, 21. august 2018

Viimane puhkusepäev

Veel üks pilt Lasnamäelt. Seal leidub veel selliseid mänguväljakuidki. :)

Eilsest algas õues sügis. Täna ei ole enam üldse suveilm, vaid juba on tunda varasügise hõngu. Naljakas, et suve üleminek sügiseks toimub alati (või enamasti) järsku, lausa päevapealt.
Minul on viimane puhkusepäev. Aeg tasapisi tööasjadelt tolm minema pühkida ja jälle asjalikuks hakata. :)

Minu Lasnamäe :)

 Tegelikult enam ei ole minu. Väga võõraks on teine kuidagi jäänud. Aga kui aus olla, siis päris kena näeb lähedalt vaadates välja. Vähemalt see mikrorajoon (kuidas neid tänapäeval nimetatakse?), kus mina kunagi elasin.
Seal kus paistab tornmaja, Maxima pood ja nende taga oli veel mingi maja, see plats oli minu lapsepõlves muruplats, kust jooksis risti läbi jalgrada. Selline suhteliselt pisike platsike. Seega saate ehk aru, miks ma ükskord pea maas kõndides peaaegu Maxima uksest sisse astusin. Seal kus 9-korruseline maja lõppeb, seal on juba autotee. Iga väike murulapikegi on täis ehitatud.
Samas ei ole see ilmselt halb, sest majade vahel on ilmselt turvalisem kui tühermaal.
 Need puud olid umbes minupikkused, võib olla veidi pikemad. Meie koer käis sellel muruplatsil hilisõhtuti ja varahommikuti pissil. Mulle tundus toona see päris suure ringina jalutada koeraga Et aitab talle küll. :)
 Meie korteri köögiaken (rõduga) ja elutoaaken. Kes seal nüüd elavad, ei tea. Meie pere kolis seal ära 1990 aastal. Aga üldiselt on majad seal väga hästi korrastatud, lillepeenradki akende all.
Kus uued majad ja kirik paistab, käisime koeraga pikal ringil jalutamas. Seal oli mets, kus inimesed käisid jalutamas ja piknikku pidamas. Pilti tegin jäähalli ees ja seal kus parkla on, oli vanasti meie kelgumägi. Ehk teiste sõnadega kõrge paekivihunnik. Suvel oli seal tore ronida ja talvel kelgutada. Peale luumurdude (mida absoluutselt igal aastal juhtus) suuremaid õnnetusi siiski vist polnud. Kuigi praegu on päris jube mõelda, et lapsed mängisid suurte, kuidas juhtub kukkunud, paekivide vahel. Ja see paekivimägi oli ikka nii 4-5 meetrit kõrge.
 Meie Leningradi nime kandev pood. Rahvasuus lihtsalt lenska. Alusmisel korrusel oli taarapunkt. Väga peen, taara tuli panna kärudesse (sellised tavapoodides siis ei olnud), siis kassas löödi kokku ja said raha, ning siis jalutasid käruga mööda poodi ja jagasid taara õigetesse kastidesse laiali. Jube veider tundub, kui praegu mõelda. :D
Lisaks taarapunktile oli alumisel korrusel veel suur tööstuskaupade pood eraldi. Ja üleval suur toidupood. Millegipärast on meelde jäänud pikad korvi- ja kassajärjekorrad. Ühel suvel ma isegi töötasin seal poes lihaletis. :D
Lisaks oli poes kohvik. Ja see oli tore. Meie klassil oli seal "oma" nurgalaud, ehk siis õhtuti minnes (no mõistlikul ajal ikka, nii 18 - 19 paiku) võis alati mõnda klassikaaslast seal kohata kohvi või mahla joomas ja puuviljakooki söömas. Jäätisekokteilid olid seal ka head. Kuna kool oli poest nii ehk 7-8 minuti kaugusel, siis sai vahel ka poppi tehes kohvikusse lipatud.
Ja poe vastas oli vanasti samasugune tühermaa nagu Maxima poe asemelgi. Nüüd on sinna Rimi ehitatud. Seda poodi nägin ma unes enne, kui ma tegelikult selle poe olemasolust teada sain. :)

Kuna eile trennist tulles oli aega, siis jalutasin ja nostalgitsesin. Niipalju kui ma tean ei ela vist enam ühtegi mu koolikaaslast lasnamäel. Kuigi lapsepõlves oli see turvaline kant. See oli vanasti 3. mikrorajoon ja ülejäänud lasnamäest erines see selle poolest, et siin oli palju kooperatiivkortereid ja seetõttu elas neis palju eestlaseid.

laupäev, 18. august 2018

Kellakeeramisest

Hetkel on aktuaalne küsimus igakevadise/sügisese kellakeeramise üle. Ja vaatan aina kasvava hämmastusega, kuidas inimesed soovivad jääda püsivalt suveaega. Mina olen juba nii vana inimene, et olen päris tükk aega oma elust elanud nn suveajas. Siis nimetati seda küll teisiti: Moskva ajaks. Ja mäletan, kuidas vene aja lõpupoole, hakkasid kostma arutelud ja igasuguseid uuringuid tehti, kuidas vales ajas elamine on organismile kahjulik. Esimesel võimalusel mindi tagasi vööndiajale. Kuhu siis nüüd need uuringutulemused kadunud on? Eile mingi komisjon otsustas, et Eesti soovib jääda alatiseks suveajale. No tule taevas appi! Ausõna, mille põhjal seda otsustati? Kus on uuringud, et see vales ajal elamine nüüd äkki tervisele kasulik on? Kas tõesti 3 kuud valget aega (mai-juuni-juuli), kaalub üle 9 kuud pimedaid hommikuid ja liigvarast tõusmist? Kui meil praegu läheb valgeks  talvel kella 9 paiku, siis edaspidi hakkab minema valgeks ju alles kell 10. Milleks see parem on?
Tundub, et praegu on meil otsustatud niisama emotsioonide pealt: mulle meeldivad valged suveõhtud, jäägu meile alatiseks Moskva aeg.

Eriti kummaline oli lugeda tänasest lehest Ligi arvamust. Talle meeldivad ka valged suveõhtud ja suveaeg, aga talve kohta oli tal väga veider arvamus.  "Vaadakem augustiõhtutel õue. Kas me tahame seda kiiret kadu veel tund aega varem nagu vööndiajal, ja päikese loojumist talvel enne kella 15 ning tõusu suvel kell 3." Et siis nagu kuidas saab vööndiajas päike tund aega varem laskuma hakata, tema meelest läheme vööndiajast veel tund tagasi või, ei saa aru? Vööndiaja järgi loojub kõige pimedamal ajal päike 15.20 (umbes). Kuidas ta siis äkki enne 15 loojuma hakkab?? :0

Tunnistan ausalt, mind kellakeeramine ei häiri. Kui keeramata jätta, siis ikka õige, vööndiaja peale. Ja kõik need, keda pimedad suveõhtud segavad, kes keelab teha nagu Soomes ja varem oma kontoripäevi alustada? Enamus kontoreid alustab ju kell 9. Miks mitte siis kell 8? Koolilapsed on niikuinii suvevaheajal, lasteaiad peaksid ka varakult avatud olema. Mis keelab inimestel ise oma aega varasemaks keerata? Ja talvel saab rahulikult vööndiaja järgi elada.

Mäletan kogu oma teismelise aja neid jubedaid varahommikuseid ärkamisi. Peaaegu igal hommikul ma kadestasin kõiki soome lapsi, kes said rahulikult tund aega kauem magada ja ei pidanud poolest ööst kooli minema. Teadlased on ju praegugi soovitanud, et koolipäevad peaksid lastel hiljem hakkama. Nüüd siis soovitakse lapsed veel tund aega varem kooli saata. Keset ööd. Ja talvel läheb õige mitu tundi, enne kui valgeks minema hakkab.
Kogu minu lootus on nüüd otsustajate käes. Õnneks sõltub siiski palju sellest mida naabrid otsustavad ja soomlased soovivad talveaega. Loodetavasti jääme ikka meie ka talveaega. Tobe on ainult emotsioonide põhjal suveajale minna. Olen enam kui kindel, et varsti hakataks siis mõtlema jälle vööndiaja peale.

kolmapäev, 15. august 2018

Puhkus Pärnus

 Kui jõulud ja uusaasta läbi, hakkab minul tasapisi kohe kevad. Ja nii tekkiski mul jaanuari alguses kevadootuse tuhinas mõte üürida suveks Pärnusse nädalaks väike elamine. Üürimise plaan oli vajalik selleks, et koera saaks ka kaasa võtta. Ja kiire nagu ma oma otsustes olen, kohe tegingi oma plaanid teoks.Teatasin Pärnus elavatele sugulastele, et suvel kavatsen ma Pärnu randa minna ja istuda seal või vihmavarju all (meenutades eelmise aasta suve).
 Eriti Pärnut tundmata, läks meil ööbimiskohaga väga õnneks - mudaravila (ja sealt randa) oli meie ööbimispaigast 8 minutise jalutuskäigu kaugusel. Seega on siis üle aastate olnud suvi, kui ma ka rannas jõudsin käia. Igal hommikul ja õhtul natuke aega korraga (kaua ma ei viitsi seal peesitada).
Programm sai täidetud korralikult: rannas käidud ja ujutud (Tallinnas oli seal ajal meres sooja vaid 6 kraadi, Pärnus korralik supp samal ajal), Steffanis pitsa söödud ja igal hommikul Supelsakstes hommikukohvi joodud (meie öömaja oli lihtsalt Supelsakste kohviku kõrval kohe), promenaadil õhtune jalutuskäik tehtud, päikeseloojangu ajal mereääres istutud, sugulased külastatud. :)
Väga mõnus nädal oli, tõeline puhkus.

pühapäev, 12. august 2018

Suvehetked II

 Suvi muudkui kihutab. Juba ongi puhkuse lõpuni jäänud vaid nädal ja veidikene peale. ka. Tegelikult juba kolmapäeval lähen koolitusele. Selle eest loodan küll augusti lõpus ühe vaba päeva saada.
Tegevust on kuidagi nii palju, et täna on üle pika aja esimene päev, kus ma lihtsalt olen kodus. Ja ei olegi vaja kuskile minna.
Eelmisel pühapäeval käisime Koduaia kontserdil Chalice kontserdil Õhtu oli mõnusalt soe, kuigi üle pika aja esimene, kus mõned inimesed juba kampsunid selga panid. Meie küll mitte, aga seda lihtsalt põhjusel - olime unustanud, et õhtul võib jahedaks minna. No kui nädalate viisi ei lähe jahedaks ka öösiti mitte, siis võib selline asi meelest minna küll. :)
Ja kardetavasti kõige viimasel selle suve soojal õhtul käisime Vääna-Jõesuu rannas jalutamas ja päikeseloojangut vaatamas. Kahjuks arvasin ma millegipärast, et vesi on külm ja ujumisriideid kaasa ei võtnud. See oli suur viga! Vesi oli mõnusalt soe ja suured ägedad lained olid. Koju sõitsin ma igatahes vööst saadik märjana. Mõtlesin küll, et lähen ainult veidi jagupidi vette. :)
Nii need suvepäevad lähevadki. Suve lõpuni on jäänud vaid 19 paeva.

reede, 3. august 2018

Suvehetked

 Sõbrannad. Üks ei räägi eesti keelt ja teine ei saa vene keelest midagi aru, aga omavahel hakkama saavad suurepäraselt. Mu täditütre pere on hetkel Eestis ja tema noorim laps ning minu lapselaps on peaaegu üheealised. :)
 Suvi möödub nii kähku ning on mõnusaid hetki täis. Miia-Milla-Manda muuseumis. Kuumusega on muuseumisse päris mõnus peitu pugeda. Veetsime seal mitu tundi ja ära tulekuga oli veidi raske. Veel võiks ju veidi mängida, eksole?
 Tartu. Ma polnud ammu, ikka nii 10 aastat vast, Tartusse jõudnud. Vaid Lõuna-Eestisse minnes korraks Lõunakeskusest läbi hüpanud. Nüüd siis sain kohe terve nädalavahetuse Tartu-kandis olla. Mõnus oli. :)
 Taevaskoda. Mina olin seal esmakordselt. Ma vähemalt ei mäleta küll, et ma seal kunagi varem oleksin käinud.
 Nii need suvepäevad siis mööduvadki. Iseenesest on üle aastate parim suvi. Ilma poolest siis. Nagu oleksin Vahemere ääres reisil. Iga hommik on sama - soe ja päike. Olin kodust üle nädala eemal ja mul ei olnud mitte ühtegi soojemat riietuseset kaasas. Ja loomulikult ei läinud vaja ka.
 Tundub, et selleks suveks on meie pikemad käigud tehtud. Teisest küljest on ka järgmine nädal nii planeeritud, et vaba aega ei olegi.
Puhkust on alles veel kaks nädalat ja natuke peale ka.