Aasta viimane päev

Rahulikku vana-aasta lõppu ja head uut aastat! 

Loodetavasti viirusest vabanemise aastat. 🎄🎆

5

 

5 pulmaaastapäeva hommikukohv. Koos karantiinis istumisega. 

2020

 

Ilusa numbriga tobe aasta hakkab lõppema. Optimist minus loodab, et loomulikult läheb nüüd paremaks. Realist aga ütleb, et see jama pole veel kaugeltki mitte läbi. No uue aasta alguses peab ju lootusrikas olema. 

Kui möödunud aastale tagasi vaadata, siis algus oli ilus. Ootasime perekonda uut beebit, oli tööd, oli võistluseid, oli pillimänge. No nagu alati on olnud. ☺

Veel veebruaris ma ei uskunud, et meie elu see viirus kuidagi muudab. Märtsi alguses oli veel Juuniorite EM iluuisutamises. Uisuliidul vedas ikka väga, sest samal ajal toimunud Saaremaa võrkpallimängust sai alguse suur haiguskolle. Uisuvõistlustest aga mitte. Kuigi Uisuliit oli võtnud reegleid väga tõsiselt ja kõik inimesed kraaditi ära. Pealtvaatajad käituvad küll ka spordialadel erinevalt. Uisuvõistlustel ainult plaksutatakse, võrkpallis ka karjutakse. Ja jäähall ilmselt kõvasti suurem ka. 

Märtsi keskel hakkas jamaks kiskuma. 13.märts oli viimane tavapärane tööpäev. Edasi läksime distantsõppele ja kevadel koos lastega enam kooli ei saanudki. Pilt tehtud üksildasel volbriõhtul. ☺

Juunist alates taastus õnneks normaalne elu. Saime juurde uue lapselapse. 

Kaks korda jõudsime isegi Soome. Esimene kord läksime lihtsalt seetõttu, et tahtsime hirmsasti reisile mina. Kasvõi Helsingisse. 😀

Teine kord käisin venna perel külas.

Ka sügis oli veel tavapärane. Sellelt aastalt nagu muud ei tahagi. Kui elu on tavaline, siis on juba kõik väga hästi.

Sain uue 1.klassi. See oli ka sel aastal lotovõit. Esimest korda loositi lapsed klassidesse ja ma olen oma klassiga väga rahul. Väga toredad lapsed ja vanemad on. 

Vanem lapselaps sai juba 6-aastaseks ja osales ka esimest korda võistlustel. Suurest vennast sai lasteaialaps. 

Mehe tütre lapsed on juba nii suured, et hirmus hakkab kohe. ☺

Ristilapsed kasvavad, on väga tublid ja asjalikud tüdrukud.

Koer on ka sel aastal enam-vähem terve olnud. Suuremaid jamasid tema tervisega pole õnneks olnud. 

Septembri lõpus saime aru, et oleks aeg kolida. Ja kuigi seda kolimisemõtet olime vaikselt mõelnud juba mitu aastat, siis seekord oli ilmselt õige aeg ja koht, sest kõik jooksis iseenesest kokku. Leidsime kaks sobivat korterit. Üks veidi odavam, aga kaugemal, teine kallim, aga sobivamas kohas. Esimese korteri, mida vaatama läksime, broneerisime kohe ära ka. Teist vaatama ei jõudnudki, saime aru, et oleme õige leidnud. Mustamäe korteri panine müüki ja arvestasime aastaga. Mõtlesime, et kes praegusel ajal ikka väga mustamäele 4-toalist korterit tahab. Korter sai müüdud sisuliselt kahe nädalaga. Vist isegi kiiremini. 16.oktoober käisime uut korterit esimest korda vaatamas ja 2.detsembril olime korteri omanikud. Oleksime varemgi olnud, aga korter sai alles siis valmis. Olime esimesed, kes võtmed kätte said. ☺

10.detsembril kolisime. Kogu aeg oli hirm, et keegi karantiini ei jääks. Selle aasta mured siis.

Detsembris oli aru saada, et valitsuses hakkab tekkima paanika. Kuidagi veidralt rahmiti piirangutega. Ühel päeval lubati üht, teisel päeval tehti vastupidiselt eelmise päeva lubadustega. 1,5 nädalat enne jõuluvaheaega ütles neil närv lõplikult üles ja koolid saadeti koduõppele. Iga kool võis ise valida mismoodi toimetab. Meie kool valis loovõppe. 

Pisikesed jõulusündmused siiski toimuvad. Vanalinn on sel aastal imeilus. Armas pisike jõuluturg, jõulukuused, kaunistatud tänavad. Kurb on vaadata tühje aknaid. Loodan, et kevadel kõik taastub. Optimist ikkagi.

Jõulud ei jäänud ära. Käisime vanemate juures nii Pirital kui ka Pärnus. Kui kuulata kui palju nemad igal pool ringi tuuseldavad, siis pole hirmugi, et meie neile viirust viime. Pigem vastupidi.

Veel mõni päev ja mööda saab üks imelik aasta. Meie pere jaoks tegelikult päris tore aasta. 

Mul on õnnestunud kuni siiani pääseda ka karantiinist. See on päris suur saavutus kui arvestada, et ma töötan kohas, kus on üle 1000 inimese. ☺

Hetkel aga jääb üle loota, et järgmisel aastal saame sellest neetud viirusest jagu. Ei tahagi nagu muud, kui et elu jätkuks nii nagu vanasti. ☺

Jõuluaeg

 

Jõuluõhtu vanemate juures. Kirikuskäik jäi sel aastal ära, aga see eest jõudsime surnuaeda.

2020 aasta jõulude juurde kuulub uus kodu.

Väike, aga armas jõuluturg.

Jõululaupäev

 

Kauneid jõule! 🎄🎁

Vanad ehted

 

Kolimise käigus tulid jälle välja mu vanaemast jäänud ehted. Mul polnud aimugi, et neid nii palju on. Kord sattus üks kast kätte, siis teine, aga et neid kokku kolm kastitäit oli, see selgus alles pärast kolimist. ☺

Igatahes panin nad nüüd ühte suuremasse kasti kokku. Ja nüüd on üks kastitäis vanu ehteid.

Need peaksid ühed vanimad ehted olema. Minu vanaema lapsepõlvest, ehk siis 1930 aastatest. Ja neid on säilinud päris palju. 

Lugesin just hiljuti, et Venemaal ja Saksamaal tehti palju ehteid peale sõda ja vahet saab teha selle järgi, et Venemaal tehtud ehted on väga robustsed. Siis ei saanud ma sellest aru, aga ise oma silmaga neid vaadates saab väga hästi aru. Vahe on silmaga nähtav. See on kindlasti Venemaal tehtud ehe.

Minu ema kingitus vanaemale, kui ta oli nii umbes 7aastane. Kujutan ainult vanaema reaktsiooni ette sellist kingitust saades. 😂

Igatahes ei ole ma seda ehet kunagi kuusel rippumas näinud. Aga minu kokkuhoidlik vanaema ei visanud kunagi midagi ära. Ilmselt seetõttu see ka säilinud on. 

PARANDUS: Ei ostnudki ema. See allveelaev oli ehtekarbis teiste ehete seas "üllatuseks" olnud. Ema kinkis hoopis punamütsikese vanaemale jõuludeks. 

Ka see ehe  peaks päris vana olema. Ei teagi, kas ema või vanaema lapsepõlvest, aga kindlasti Saksa oma. Üks lind on ka samast sarjast. Kahjuks on ta ainult saba ära kaotanud.

Jõuluehteid neljast lapsepõlvest: vanaema omast (1930aastad), ema omad (1950-ndad), minu omast (1970-ndad) ja roheline ning punane kass ning siil on minu laste (1990-ndad) ajast.

Loen, et inimestel ripuvad siiani kuusel vanad ehted. Mina neid küll ei julge riputada kuskile.  Neil see riputamiskoht on nii habras, et ei julge sealt kinnigi hoida. Pakkisin nad mullikilesse ja karpi tagasi. Vahest harva armas vaadata. 

Kaks päeva jõuludeni

 

Üks armas jõulukink. Ei raatsi mitte ära süüagi. 

Meie uue kodukoha jõulukuusk. 🎄

Toomapäev

 

Meie kuusk sel aastal. Kuna elamine on praegu suhteliselt kastiline, siis kuuse jaoks siin tõesti ruumi ei ole. 

Küll aga sain ma lõpuks omale rõduvalgustuse. Tahtsin seda juba ammu, aga mustamäel oleks pidanud juhe jooksma ukse vahelt tuppa ja seda me ei tahtnud. Siin aga on rõdul pistik täitsa olemas ja jõulutuled said seega pandud. 

Täna on toomapäev. Talve algus ja tubade koristamise aeg. Jõuludeni on veel 3 päeva. ☺

Jõulud vanalinnas

 

Käisin laupäeval "linnapeal" kondamas. Jõuluaegset vanalinna vaatamas. Sõbranna rääkis, et vanalinn on tühi ja kurb. Kivirähk kirjutas et vanalinnas ikka elu käib. Läksin siis ka vaatama, mõned kingid olid ka puudu. 

Laupäeval olukord väga kurb ei olnudki. Seda siis Harju ja Viru tänaval. Teised tänavad olid küll tühjad.

Raekoja platsi virtuaaljõuluvana.

Pisike jõuluturg oli täitsa armas. Oli glögi ja piparkooke, oli jõulunänni. 

Linnaskäiguga selgus, et oleme nüüd täitsa maainimesed. Hommikul 10.30 rongiga linna ja kell 16 jõudsin tagasi. Juuksuris käisin ka tegelikult, aga ikka kulus üheks käiguks terve päev. 

Loovõppenädal

 

Traditsiooniline jõuluküünalde süütamine ei jäänud ära. 

Kõik muu aga küll. Kahju lastest. Ma absoluutselt ei saa aru sellest ühe puuga löömisest. Eile Esimest stuudiot vaadates sain lõpuks meie valitsuse mõttemaailmast aru: kui ühel on halb, siis olgu halb kõigil. Ehk siis kui Tallinnas ja Ida-Virumaal koolid suletakse, siis miks peaksid Hiiumaa või Kihnu lapsed koolis käima ja targemaks saama kui Tallinna lapsed. Ja täpselt nii nad välja ütlesidki. 😤

No igatahes hoolimata sellest, et meie ligi 1000 õpilasega koolis oli alla 10 nakatunu, pandi kool kinni. Esimene uudis oligi ju, et koolid pannakse lihtsalt kinni, siis tulid igasugused muud variandid ka. No igatahes oleme nüüd siis loovõppel. Esialgu küll vaid 1,5 nädalat. Optimist minus on kindel, et 1. -3.klassi õpilased ikka jaanuaris kooli saavad. Sisimas on siiski mingi kahtlus, et kinni panna oli lihtne. Lahti teha on ilmselt palju raskem. 

Aga hoolimata sellest kõigest, jõuludeni on kõigest nädal aega jäänud. 🎄

Kolimine

 

Eelmine nädal möödus kolimise tähe all. Nädal aega vedasime autoga kaste, mida oli lõputult palju. Uskumatu, kui palju träni kahel inimesel olla võib. Palju viskasin ära, palju viisin taaskasutusse, aga ikka oli kaste üüratus koguses. Neljapäeval tuli kolimisfirma ja aitas meil rasked asjad ära viia. Korterisse jäid vaid mõned "üksikud asjad". Või vähemalt nii me arvasime. Reedel koristasin 5 tundi tühja korterit. 

Kui sa arvad, et rohkem ju midagi enam pole, vaid mõned asjad, siis selgub, et tuleb autoga veel mitu reisi ette võtta.

Kurb oli ka. Ikkagi peaaegu 16 aastat oli see korter meie kodu. Aga lõpuks oli see kahe korteri vahel pendeldamine nii tüütu, et laupäeval, lõplikult mustamäe korteri võtmeid uuele omanikule üle andes, oli juba tohutu kergendus. Ja kui tore oli tulla koju ning lihtsalt, kaks kätt taskus, tuppa minna. Poolteist nädalat olime ju ainult kaste tassinud. ☺

Neljapäeval kolisime, laupäeva õhtuks oli elamine lõpuks elatav. Kastihunnikud siiski jäävad meile seltsiks veel jaanuari lõpuni. Alles siis peaks köök tulema. Seega päris korda peaks me kodu alles veebruari alguseks saama. 

Advendiaeg

Käes on mu peaaegu (kevad meeldib siiski rohkem) lemmikaeg aastas. Jõulud ja jõuluootuse aeg. 

Päkapikud, jõulukalender ja glögi.

Aga sel aastal näeb mu kodu hetkel välja selline. Ja enne jaanuarit pole isegi mitte lootust, et paremaks võiks minna.

Põhjus ei ole iseenesest halb - uus kodu juba ootab me kolimist - aga mulle ei meeldi segadus ja kastide otsas elamine.

Terve tuba võib olla kaste täis, aga jõulukalender, glögi ja aknaküünlad peavad ikka omal kohal olema. Seda kommet ei saa ometi muuta. :)