
Tänase päeva tähtsundmus. Kohtumispaik Aaviksoo koleristi all. Kuulasin eile uudistest Aaviksood ja ausalt öeldes ei jõudnud ära imestada, mismoodi nii rumal inimene on ministriks saanud. Ja veel mitu korda ja erinevates valdkondades. Eks see näitabki seda, et tegelikult meie ministrid pole pädevad oma ametis. Ei saa ju ükski normaalne inimene soovitada palgatõusi näo järgi. Ehk siis nagu Aaviksoo eile väljendas "inimene, kes pensioni saab, ei peaks palgatõusu saama". Ja muid "pärle" oli ta jutus veel.
Ja nagu kirsiks kõige peale Ansipi jutt, kuidas laste arvelt õpetajate palku ei tõsteta. Missuguste laste arvelt??? Nende, kes peavad praegu koolides ületöötanud õpetajate käe all ja ülerahvastatud klassides õppima? Või hoopis nende, kes sündimata jälle jäävad, sest elu nii ebakindel on.

Ilm oli ilus, kuigi külm. Rahvast oli päris palju. Õpetajate meeleolu oli päris hea. Ja kõik need, kes kartsid, et õpetajate meeleavaldus jälle pronksiööks kisub, pidid pettuma. Ausalt öeldes ei jõudnud ma ära imestada, et keegi arvab, et õpetajad samuti lõhkuma lähevad. Mina isiklikult seda küll pole kordagi kartnud. Ei kujuta ette laamendavat õpetajat, lasteaednikku või raamatukogutöötajat. :)
Hoopis hea meel on mul. Lõpuks ometi on ka eestlased selja sirgu löönud!

Tore oli ka see, et koolist tuldud teate järgi ei olnud meil täna koolis mitte ühtegi last. Meie kooli suurust, on see küll väga meeldiv uudis. Meil on ikka toredad toetavad vanemad. Kindlasti oli neid, kellele see ei meeldinud, aga nad ikkagi toetasid meid!
Üldse on täna olnud üks hästi pikk päev. Olen jõudnud kodus õhtusöögi teha, mis ei saanudki valmis öö-ooteks, nagu tavaliselt. Varsti lähen uuesti linna, et kohvikus (õpetajatega) sõbrannadega lobiseda. Tööpäeval ei ole jaksu sõita veel õhtul kuhugile lobisema. :)