Aprillikuu viimane neljapäev

Võililled juba tasapisi õitsevad. Kevad nagu on ja nagu ei ole ka. Nii pikalt kui telefoni ilmateade ette näitab, ikka lubab sooja vaid nii 10 kraadi ringis. 

 Täna on vaheaja ainuke vaba päev. Pakkisin talveriided ja -jalanõud ära, otsisin kevade asjad välja ja loodan, et enam lund sadama ei hakka. 

Isegi akende pesuks on ilm liiga külm. 💁

Eelmisel aastal oli ka pikalt külm, käisingi talvejopega, kuni ühel päeval läks järsku soojaks. Ehk läheb nii ka sel kevadel. 

Külalised

 

Sugulased Riiast käisid korraks külas. Koerad said üksteisest aru küll, mis siis, et “räägivad” erinevates keeltes. 😁

Vahepeal oli vaja ka ümbrusele pilk peale visata.

Kevadvaheaeg

 

Nädalajagu puhkust enne viimast pingutust. 😁

Eelmisel nädalal käisime Lastekirjanduse keskuses. Väga armas kohtumine oli. Lastele meeldis, mulle ka. 

Hooaja viimane võistlus

 

Selle hooaja viimane võistlus on tehtud. Viriseda võiks ja ilmselt mitte vähe, aga siiski minu meelest mu parim võistlus sel aastal. Nagu üks trennikaaslane märkis, et ma võitsin suurelt ja kaotasin väikselt. Ehk siis kolmandast kohast jäi puudu 0,3 punkti ning järgmine võistleja oli 3 punkti kaugusel. 

Kava on nüüd lõpuks selge, ei pea mõtlema sõites järgmiste sammude peale, vaid saan keskenduda hetkel tehtavasse elementi. Suvel arvatavasti läheb jälle meelest ära kõik. 💁

Treener ütles peale võistlust, et “võistlused on läbi, nüüd hakkame uisutamist õppima”. 😁

Meie klubi võistlejad. Kaks oli tegelikult veel.

Pühad pole veel läbi

Minu jänestega tassid. Hiigelsuured, vist pool liitrit mahub sisse. 😁

Pasha. Sel aastal jõudsin lausa kaks pashat teha.

Munad ei jää värvimata. Mis siis, et enam kodus väikeseid lapsi pole. 
 

Häid pühi!

 

🐣 Pühad mööduvad kiirelt. Oleme jõudnud nii minu vanemate juurde kui ka Pärnusse mehe vanemate juurde. Täna oleme rõõmsalt kodus. 

Vaikne nädal

 Eile oli palmipuudepüha. Tuttidega oksad ja munad. Lihavõtted ei ole enam kaugel. 🐣

Võistlused

 

Polnudki pikka aega võistluseid olnud. Tegelikult arvasin mina, et selleks hooajaks on võistlused läbi. Treener nii ei arvanud. Kui ma peale pikka pausi (koroona + reis) trenni jõudsin, sain teada, et oleme kirjas Tartu võistlustel.

Täna Tartusse jõudes vaatas treener mind pika pilguga ja ütles: “Võistlustele ikka jõuad kohale.” Ma polnud terve võistluste eelse nädala trenni jõudnud (Kirbu õnnetus ja sõbranna sünnipäev). 🙈

Tartus olin uisutamas esimest korda. Ausalt öeldes oli väga mõnus. Soe. 😁

Enda kohta tegin minu meelest täitsa korraliku sõidu. Aga need paganama käelabad. 😳 Lihtsalt ripuvad. Pildilt on ka näha, et lihtsalt on käe küljes. Aga peaksid olema sirutatud. 💁

No ja muidugi rittberger. 🙈 Trennis tuleb mõnikord välja ka. Võistlustel mitte kunagi. 

Kahe nädala pärast on hooaja viimane võistlus, saab veel teha vigade parandust.

Kaks päeva hiljem

 50 tundi hiljem on koeral palju parem. Paistetus on alanenud ja hommikul lakkus juba käppa. Tundus, et tal oli keel kas valus või siis tundetu mao mürgist. Täna juba sööb ja õues tegime pikema ringi. Hommikul haukus jalgratta peale. Eile õhtul vaatas kurvalt ratast, aga haukuma ei hakanud. 😁

Natuke vahepeal veel väriseb, aga seda ikka vähe võrreldes üleeilsega. 

Kohtumine rästikuga

 

Jälle. 🐍 

Seekord olid kohtumisel kurvemad tagajärjed. Kirp sai eilsel jalutuskäigul rästiku käest salvata. Me veel arutasime mehega kui jalutama läksime, kas rästikud on juba ärganud. Aga eile oli õues vaid 3 kraadi sooja ja seetõttu arvasime, et rästikud alles magavad. 💁

Meie viga muidugi. Äkki hakkas Kirp kiljuma. Mu esimene mõte oli, et astus klaasikillu või terava oksa omale jalga. Kui vaatama läksin, siis avastasin kergliiklusteest paarikümne sentimeetri kaugusel kerratõmbunud rästiku. Ta oli täiesti kuivanud muruga ühte värvi. Kihutasime koju ja teel helistasime loomade kiirabisse. Sealt soovitati anda zürtekit ja panadoli valuvaigistiks. Koduse googeldamise  tagajärjel otsustasime siiski Petcitysse minna. Kirp sai valuvaigistava süsti ja vist ka midagi allergia vastu. Eile oli ikka päris hull: koer oli uimane, tuigerdas kõndides ning ei söönud ega joonud midagi. Tundus, nagu ta ei saaks neelata: pistis nina kaussi ja võttis jälle ära. Jooma hakkas alles õhtul hilja, süüa ei tahtnud veel tänagi. 

Täna on tal üks põsk ja kael paistes. Maganud on ta terve päeva. Netist leidsime, et 2-4 päeva võib koer rästiku mürgist haige olla ja keegi kirjutas, et tema koer taastus 4 kuud. Eks siis näha ole, kaua Kirbul läheb. Ta on meil niigi hädine. 💁

Aprill

Veel viimane suveniir kuu aja tagusest reisist. Imelik kohe, et ta nii kaua on vastu pidanud. 😊