kolmapäev, 31. detsember 2008

Aasta 2008

Täna, aasta viimasel päeval, oleks vast sobilik teha väike kokkuvõte möödunud aastast.
Meie pere jaoks oli aasta rahulik. Pereliikmed olid terved, suhted peresiseselt head.
Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi ja sai ülikoolis sisse soovitud erialale.
Noorem poeg käis küll aasta esimestel päevadel uuesti põlveopil, aga tundub, et seekord sai jala korda ja alates suvest on ta jälle väljakul tagasi.
Krissul on pöörasem aeg ehk möödas, igatahes ma väga loodan seda. See aasta on olnud igatahes rahulikum ja ka koolist pole kaebusi tulnud.
Kersi on küll vana, aga tundub, et tema tervis on kah enam-vähem ok.
Vanemate ja venna perega on vähe probleeme, aga loodetavasti need kah lahenevad uuel aastal.
Sain ristiemaks Deale, mis tähendab ka pisikest vastutust :)
Tööd meil on. Nii, et peresiseselt oli hea aasta.

Praya de Rocha öine vaade.

Sai korduvalt käidud naaberriikides (Lätis, Rootsis, Soomes)
kevadvaheajal Brüsselis
suvel Protugalis ja korraks ka Hispaaniasse põigatud.

Kristin varakevadet nautimas Belgias.

Beebiuudiseid on sel aastal tulnud tuttavatelt mitmeid ja loodevasti tuleb ka järgmisel aastal, kahed tuttavad abiellusid.
Oli palju toredaid sündmusi, samas möödus see aasta väga rahulikult ja stabiilselt.
Majandusest laiemas plaanis ja maailmasündmustest ma siin kirjutama ei hakka. :)

Head vana-aasta lõppu ja rahulikku uut aastat kõigile!

Meie Kersi

Üldiselt ma armastan koeri. Aga on kaks tõugu keda ma kardan ja kellest eemale hoian. Need on rotweilerid ja bokserid. Ja 11,5 aastat tagasi sattus asjaolude kokkulangemisel meie perre elama loomulikult ... bokserikutsikas.

Pisikesest Kersist mul kahjuks pilti ei ole, aga pole olemas nunnumat kutsikat kui bokser. Sama pikk kui lai ja üleni voldiline. Kersi oli vaevu 4 nädalat vana, kui tema ema pere tast lahti saada tahtis. Kuna teised kutsikad oli tugevad ja elujõulised, siis neile olid juba omanikud leitud. Meie Kersi oli pisike ja äbarik, oma vendadest vaat et poole väiksem. Ja meie Kristiniga ei saanud neist enam tänaval mööda minna. Järgmisel päeval läksime uuesti ja olime otsuse teinud: see äbarik on meie oma. Kristin kui otsustaja oli tollal vaid 2-aastane :)



Kersi ja Kristin kasvasid kui kaks õde. Nad olid oma arengutasemel üsna üheealised. Nad mängisid koos peitust ja Kersi sai aru küll asja mõttest. Tõsi, Kristin alati peitis ja Kersi alati otsis.
Poisid olid siis juba veidi suuremad, nemad mängisid Kersiga harvem.
Kuna ta oli noorena tohutult energiline, siis kahjuks ei saanud lapsed temaga õues käia - nad lihtsalt ei jõudnud teda kinni hoida. Niisiis olin mina see, kes temaga õues käima pidi. Ja kuna nii on alati olnud, siis on Kersil aastatega külge jäänud refleks, et kui mina tulen koju, siis on vaja õue minna. Mis siis, et keegi on temaga pool tundi tagasi käinud. Ma pean kasvõi mõneks minutiks minema, aga õue peab ta minuga saama.

Nüüdseks on Kersi vana. Suvel saab juba 12-aastaseks. Bokseri kohta on see üsna auväärne vanus. Kui palju te teate veel boksereid, kellel on lühike saba? Suvel 12-aastat tagasi keelati ära boksude sabade kärpimine. Meie pesakond olla olnud viimased, kellel saba maha kaksati (kui tõesed need andmed on ei tea, meile nii Kersi ema omanik igatahes rääkis).
Vana Kersi armastab palju magada. Tegelikult magab maha ta terve päeva ja öö ka loomulikult. Üleval on ainult õueskäimise aja, loomulikult siis kui keegi köögis toimetab ja siis kui ta voodit vahetab. Magab ta loomulikult voodites.
Meie magamistuppa ta ei tule, aga laste voodid on ka tema omad. Kuida mu suur (noorem) poeg koos Kersiga voodisse mahub on minu jaoks müstika. Kusjuures paar korda on nad maganud ka nii, et lisaks pojale on tema voodis ka poja pruut ja jalgade juures keras veel Kersi. Kui ta midagi on võtnud omale pähe, siis ta enne oma jonni(kiunu) ei jäta kui asi käes. Näiteks kui toauks on kinni ja tema tahab sinna tuppa minna siis ta kräunud niikaua ukse taga kuni keegi ta ikka sisse laseb. Vanem poiss teda oma voodisse ei taha ja Kersi ausatab tema otsust täpselt niikaua kui poiss kodus on. Kui on läinud, siis on Kersi kõpsti tema voodis.
Kui voodi on tehtud, siis magab ta pea padjal, nagu õige on. Kui patja pole, siis sobivad pehmed mänguloomad Krissu toast kah.
Selline on siis meie Kersi, kes sai meie pere liikmeks vaid seetõttu, et olin rannas kella ära kaotanud. Mistõttu jäime kojuminekuga hiljemaks kui tavaliselt. Ja nii põrkasime me tänaval kokku ühe kutsikaid täis kasti tassiva mehega. Kellest me loomulikult ei suutnud niisma mööda minna . :)

laupäev, 27. detsember 2008

Fotajaht: Pidu

Kõigepealt tuleb panna ikka kohustuslik jõulupeo pilt. Siin siis pilt kingihunnikutest pärast jõuluvana lahkumist. Pilt on küll juba aastaid vana ja väike tüdruk pildilt juba neiueas. :)


Pulmapidu...


...ja tantsuansambel "Sõpruse" kevadpidu eelmisest kevadest.

Üks pilt 2007 aasta augustilõpu "Postimehest"

Tallinna Prantsuse lütseumi õpilased Sten (vasakult), Hendrik Paluteder, Tõnis Metsaots, Alois Rohtla, Kristjan Raudsepp, Hans-Peeter Isand, Joanna Paabumets, Saana Lattu, Kadri-Liis Kusmin, Marie Pullerits, Kirke Narusk, Külli Linde võivad oma koolivalikuga rahul olla – riigieksamite tulemuste järgi on see üks Eesti parimaid.
Foto: Mihkel Maripuu

See pilt oli neil ajalehest välja lõigatuna panud klassi seinale. Ja klassijuhataja kommentaar asjale:"Need on meie klassi kõige suuremad lorud." :D
Lorud võisid nad ju olla, aga hoolimata aasta otsa kuuldud jutule: "Te olete meie kooli siini kõige viletsam lend", viis see lend TPL-i koolide pingereas esimeseks.

Ja hoolimata klassijuhataja hauataguse häälega öeldud lausest:"No mina ei tea mis me teeme, aga KIRJANDIT tema ära ei tee". See lause võttis mul rahu terveks õppeaastaks. Pakkusin pojale, et võtame koduõpetaja, mingu lõpueksmi-kursustele... Kõigele oli vastus EI, küll kuidagi ikka saab. Ja kirjandi tulemused ei tulnud ega tulnud. Kõigi teiste eksamite tulemused olid juba ammu käes ja siis ühel öösel tuli sõnum ja 93 punkti! No kui aus olla, siis ega ma uskunud, et ta läbi kukub, aga eks närv oli sees küll, eriti pärast seda klassijuhataja sügisel öeldud lauset.
Aga läbi see närviline kevad sai ja uus on ees ootamas. Üks poeg lõpetas eelmisel kevadel ja teine sel kevadel. Siis on paar aastat aega ja hakkab Krissu lõpetama põhikooli.

reede, 26. detsember 2008

Mälestusi lapsepõlvejõuludest


Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et jõulude pidamine oleks kuidagi halvamaiguline olnud. Meie peres tähistati jõule alati Pirital, vanavanemate juures. Ka kuusk toodi tuppa ikka jõuludeks, ja seda toomas käisime minu mäletamist mööda keskturul. Jõuluajal oli Pirital enamasti palju rahvast. Vanaemale-vanaisalele lisaks tädi pere ja meie pere. Ja peaaegu alati olid (vist) ka Armilda ja Pekka. Oli tavapärane jõululaud, jõuluvana ja jõulukingid. Keegi ei peitnud jõulupuud kardinate taha ega olnud meil vennaga keelatud koolis jõuludest rääkida. Alles sel aastal kuulsin tädi käest, et Pirita maja oli olnud pideva jälgimise all. Mina (ja ma usun, et Pekka, rääkimata Merlest-Peterist) seda küll tähele ei pannud.

Mäletan, et kui öösel Piritalt ära tulime, siis Metsakalmistul hauad särasid tuledes. Ka üleeile palusin mehel ringi sisse teha vanemate juurde sõites, et sõidaksime Metsakalmistu juurest läbi ja vaataksime seda tuledemerd haudadel, aga kahjuks pidin veidi pettuma. Tol ajal oli autosid vähe ja kui meie koju sõitsime, siis olime me ainus auto teel, lisaks polnud tollal tänavavalgustust Metsakalmistu juures, tee oli pime ja siis need küünald surnuaias. Oli meeletust kena. Nüüd aga kahjuks tuled teel rikkusid selle ilusa pildi ära. Tõsi, surnuaed oli küünaldes küll, aga seda effekti, et see kõik pimeduses kumaks, seda enam ei olnud.

Kui mu vend alles 1.klassis käis, siis oli jõululaupäeval alles kool. Mu vend ronis jalgadega toolile ja hüüdis:"Täna on jõululaupäev, häid jõule kõigile!" Mille peale oli ta klassivend teda pahaselt müksanud ja öelnud:"Mis sa valetad, täna on teisipäev!" :D
Mu vend nimelt käis mu ema klassis ja ema nägi seda kõike pealt. Aga see jälle kinnitab minu mälestusi, et meie peres pole jõuludest mingit saladust kunagi tehtud.

kolmapäev, 24. detsember 2008

Kauneid jõule!


Teismeliste jõulupuu. Ehteid pandi nii vähe kui võimalik. Arvuti kuuse all ei ole mitte kingitus vaid laiskus. Rohkem kui pool aastat ootab ära viimist. :)

Kaunist ja rahulikku jõuluaega kõigile!

teisipäev, 23. detsember 2008

Jõulukingid


Lisaks pildistamisele käisin eile otsimas ka jõulukinke. Ja koju jõudes rõõmustasin, et nüüd on kõik olemas. Ja magamistuppa astudes nägin, et ma ostsin täpselt sellesama raamatu, mis meil juba öökapi peal olemas on. :S
Eks rumal pea ole jalgade nuhtlus. Täna siis võtan raamatu kaenlasse ja siban raamatupoodi tagasi. Loodan, et vahetatakse ehk ümber. Kui ei vahetata, eks siis jääb koolirahaks see summa.

Sel aastal leppisime kokku, et ei tee suurtele kingitusi, teeme vaid lastele. Mina siis mõtlesin ka, et no 1000-1500, palju lastele ikka kulub. Aga võta näpust! Kolm enda last, kaks venna oma, kaks mehe õelast, ristitütar ja täditütarde lapsed. Ja ongi lapsi, kellele kink teha juba rohkem kui 10. ja 100 krooni eest ei saa tänapäeval isegi mitte raamatut. Jajah, mina olen see tüütu tädi, kes järjekindlalt lastele ikka raamatuid või arendavaid mänguasju kingib. :P Ja nii oli eilse päeva summa 1500 krooni ligi ja tegelikult vähemalt sama summa eest on ka varem juba ostetud asju. Nojah, egs rahast tegelikult kahju ei ole, sest mulle meeldib kingitusi teha. Lihtsdalt mõtlesin, missugused kolossaalsed summad meil siis küll kuluda võisid, kui eelmistel aastatel ka suurtele kingitusi tegime? Varasematel aastatel pole ma lihtsalt kunagi isegi mõttes üritanud kulusid kokku lugeda.

Aga vähemalt on kingid nüüd enam-vähem olemas. Kahjuks on mul kuri kahtlus, et meie vanemad sellest kokkuleppest (kingid ainult lastele) küll kinni ei pea. Ja mul on endal ka mõte, mida vanematele kinkida, aga ma ei saa seda vist enne pühi enam teostada. Eks siis viime millalgi hiljem neile ära :)

Pilt kahe aasta tagusest jõuluvanast.

Vahepeal aknast välja vaadates selgus, et õues on tormiks läinud. Tuul on kõva ja lund sajab. Mitte küll väga palju, aga sajab.

esmaspäev, 22. detsember 2008

Jõulu otsimas

Käisin täna linnas jõulu otsimas. Alusatasin loomulikult jõuluturult. Kus siis mujal ikka jõul ennast peita võiks kui mitte Raekoja platsil.


Leida võis kõike. Sipsikutest ja hõõgeveinist alustades ja...

... kottidega lõpetades.


Lapsed said ka jõuluvanal külas käia. Enne tuli ainult pikk järjekord ära kannatada.


Siis said jõuluvanale oma soovid sosistada.


Edasi jäi mulle silma Peppersack, mis oli nii jõululik ja armas.


Ja ÜHE jõulukaunistustega akna leidsin Viru tänavalt ka. Enamasti olid akendel vaid allahindluste sildid, heal juhul veidi kulda või mõni jõuluehe. Üldmulje oli kaunis mitte-jõululik.


Viru tänav täna päeval. Kas tekib tunne, et on vaid paar päeva jõuludeni? Minu meelest on nagu novembrikuu teine teisipäev. Ei kuskil jõulu...


Purskaevu talverüü oli vähemalt temaatiline.


Ja lõpuks üks pilt ka raekojaplatsi kuusest. Võib-olla oli jõulu vähe, sest käisin päeval? Võib-olla seepärast, et pole lund. Aga kuidagi vähe jõulu on sel aastal vanalinnas.

Kristin Hiinas

Mõned aastad tagasi käis Krissu hiinas lastefestivalil esinemas. Kava oli koos, esinemine pidi toimuma rahvariietes. Aga unustati ära tõsiasi, et juulis on Hiinas sooja ligi 40 kraadi. :)


Nii siis visati rahvariided nurka ja esineti oma igapäeva riietes.

Tõsi, mõnel esinemisel kanti siiski ka rahvariideid. Programm oli vägev: 5 päeval 6 esinemist (kui ma nüüd õigesti mäletan). Need pildid leidsin ma tollal festivali kodulehelt ja ega meil rohkem pilte esinemistest polegi.

neljapäev, 18. detsember 2008

Aasta 2008

Sel aastal oli meie pere jaoks kaks tähtsat sündmust.


Vanem poeg lõpetas gümnaasiumi. Tema lõpetamisest siia siiski pilti ei pane, küll aga panen pildi nende lennu kingitusest koolile. Minu meelest väga hea idee. :)


Teine tähtis sündmus oli Dea ristimine. Kui oma lapsed hakkavad riburada suureks saama, siis on ju tore omada ristitütart, kellele saab ikka mänguasju, lasteraamatuid ja pisikesi kleite osta. :)

Loomulikult oli toredaid ja tähtsaid sündmusi veel, aga need kaks olid esimesed mis aastast 2008 meelde torkasid.

Jõuludeni veel 6 päeva


Nagu alati, on ka selle aastalõpu märksõna meeletu kiirus. Jõulupeod, tunnistused, matkad, üritused...
Tahaks lihtsalt olla. Homme veel vastu pidada, siis saab puhata.

Panin siia ühe aastatetaguse pildi lumest ja väikesest Krissust.

laupäev, 6. detsember 2008

elumere lainetel: Taeval on mitu nägu

elumere lainetel: Taeval on mitu nägu

Fotojaht: taevas


Suvine Eestimaa taevas. Just selline kergelt kahvatusinine see jaanipäeva aegne taevas Eestimaal on.


Ja võrdluseks jaanipäeva aegne Portugali taevas. Tõsi küll, päikeseloojanu-aegne. Seetõttu ka värvilisem.

Head iseseisvuspäeva Soome!


Vaatan telekast Soome pingviinide paraadi ja mõtlen, et soomlastel on põhjust olla uhked. Nemad pidasid vastu, ega alistunud suurele Venemaale. Nende 91 iseseisvusaasta on ikka tõesti 91, mitte jupitatud nagu meil.

Pilt võetud Iltasanomatest.

esmaspäev, 1. detsember 2008

Advendiaeg


Eilse esimese advendiga algas jõuluootus.

Selle aasta esimene jõulupidu


Nii palju, kui me Kotkas käinud oleme, alati oleme me fotoka koju jätnud või unustanud. Sel aastal juhtus siis nii, et meil oli fotokas kaasas. Aga pilte sai ikka tehtud vaid viis. :)
Selline vaade oli meie hotellitoa aknast.


Nii näeb välja Kotka peaväljak või -tänav jõuluootel.


Lund oli, aga tänavad olid ikka korralikult puhtaks tehtud.


Sama tänav õhtul, kui olime teel teatrisse.


Põhjus, miks me alati novembri lõpus Kotkasse satume, on soomlaste tore traditsioon pidada jõulupidu abikaasadega. Nii, et juba aastaid (seekord oli vist 7 kord) käime me väga varakult jõulupeol.
Pidusid on peetud Korekeasaari saarel, saarestiku vahel tiirutavas laevas ja mingis klubis. Sel aastal otsustati olla eriti kultuurne ja viidi rahvas muusikali Jazztyttö vaatama. Päris hea oli.Tuulepealse maa Soome poolne varjant, seetõttu oli päris huvitav vaadata. Pärast seda viidi pidulikule õhtusöögile (mis algas kell 10.30 õhtul!!). Soomlaste omapärane huumorimeel väljendus põhjapõdrapraes. No mina seda süüa ei saanud, põhjapõder vaatas kurbade silmadega nurgast otsa ja tundsin, et jõuluvana mulle küll ei tule, kui tema Rudolfi ära söön.
Aga tegelikult oli jälle üks tore käik.

pühapäev, 23. november 2008

Suur lumetorm


Täna Tallinnas möllanud suur lumetorm oli sündmus. Natuke meenutas Bullerby laste raamatust suurt lumetormi.


Vaadates välja meie köögiaknast (pildil), leidsime mehega, et täna jätame kõik oma plaanid ära, joome hoopis hõõgveini kodus ja vaatame tormi turvaliselt läbi akna. :)
Tõsi, mõned korrad oli vaja väljas ka käia. Kersiga nimelt. Kersi keksis rõõmsalt õue. Tegi mõned hüpped lume sees, avastas siis, et ei saa hingata ja tahtis koju tagasi. Nii et üks jalutuskäik oli tehtud 5 minutiga. :)

Viimast korda käisime Kersiga õues 21.15. Tundub, et tuul on vaibunud, aga lund sajab endisest veel suurem hooga. Oi, mulle meeldib tänane ilm! Eriti tore muidugi, et tegu pühapäevaga on. Homme hommikul kell 7 kui ma tööle hakkan minema ehk ei ole enam nii tore.

laupäev, 22. november 2008

elumere lainetel: Aardejaht - nõud

elumere lainetel: Aardejaht - nõud

Aardejaht


Tiia välja pandud aarded viisid minugi mõtted nõude peale. Rahaliselt on nad väärtusetud, aga väärtuslikuks minu jaoks teevad nad mälestused. Kann ja klaas (alles on kõigest üksainus) on vanad ligi 35 aastat. Ja ma mäletan siiani kuidas me vanaemaga kahekesi neid kaunistasime vesipiltidega. See oli igavesti peen töö, et need vesipildid klaasi peale tervena saada. :)
Ühe suure pildi panime ka külmutuskapi peale. See seisab seal tervena siiani, sest meie kokkuhoidlik vanaema pole nõus töötava külmkapi asemel maakoju uut ostma. :)

Esimene lumi


Eile, 21. novembril, sadas Tallinnas maha selle talve esimene lumi. Ja mitte natuke, tiba siin-teine seal, vaid ikka korralik paks talvelumi.



Kahjuks tuli lumi sula maa peale ja vanarahva tarkuse järgi selline lumi pidama ei jää. Viimaste talvede järgi võib aga öelda, et vanarhva tarkus enam eriti paika ei pea. Eks siis näe, mis lumest edasi saab. Ilmajaam on igatahes välja andnud tormihoiatuse ja lubab, et alates homsest läheb kõvaks lumetomiks.

Vanarahvajuttu veel. Selle aasta mardipäev oli soe ja sompus. Varahavas aga ütles, et kui mart sulatab, siis kadri külmetab. Tundub, et sel aastal peab see paika?

Pildid võetud eile päeval meie rõdult.

pühapäev, 2. november 2008

Hingedepäev


Olen sügisel ja talvel sage küünlapõletaja. Kuna kaminat ei ole, siis asnedab küünal mulle elavat tuld.


Küünald aknal. Millalgi 80 aasta lõpus tule komme hingedepäeva õhtul põlev küünal aknale panna. Olin toaal alles gümnaasiumiõpilane, aga kuidagi jäi see komme mulle külge ja nii põletangi alati hingedepäeva õhtul aknal küünlaid.
Ja mõtlen. Mõteln om isapoolsetele vanavanematele, keda enam mitu aastat ei ole. Aga kurb nagu selle mõeldes ma polegi. Neil oli ilus pikk elu ja lõpuks oli ka nende lahkumise üsna koos. On jäänud toredad mälestused lapsepõlvest.
Ja meenutan ühte perekonda, keda samuti enam ei ole. Nende lahkumine on väga kurb ja ülekohtune. Kuna mu oma tütar on sama vana selle pere noorema tütrega, siis ma igal aastal vähemalt hingedepäeval mõtlen, et K. oleks nüüd juba 14 ja G. 16-aastat vanad. Kurb, et neil ei olnudki võimalust suureks kasvada.

pühapäev, 21. september 2008

Muusika


Üks pilt eelmise aasta Rabarockilt. Esinemas Agent M.

pühapäev, 14. september 2008

Värviline


Veidi sügisvärve siiski leidsin. Kase sees kuldsed triibud.



Vaher on juba üsna punane. Kahjuks ei oska ma eriti hästi millegipärast värve pildile püüda.



Suvine värviline viljapõld. Tõsi küll, pildistatud eelmisel suvel Hiiumaal.



Ja lõpuks üks väviline vitriin minu lemmikpoes Brüsselis.

teisipäev, 2. september 2008

Kool


Klassi kraanikauss 1.septembril...



...ja õpetaja laud.



Sellel pildil on laval aabitsad, mis ootavad oma uusi omanikke, kes neist kohe varsti õppima hakkavad.



Tegelikult esimene koolimärk on igal aastal pihlakad. Kui pihlakad punaseks lähevad, siis hakkavad mõtted tasapisi kooli peale minema. Ei saa sinna midagi parata. Igal aastal vaatan pihlakaid täis puid ja loodan, et nüüd lõpuks peab vanarahva ütlus paika, sel talvel tuleb palju lund. No ammu pole see ütlus vähemalt Tallinna-kandis täide läinud. Aga äkki sel aastal siiski? :D