Üldiselt ma armastan koeri. Aga on kaks tõugu keda ma kardan ja kellest eemale hoian. Need on rotweilerid ja bokserid. Ja 11,5 aastat tagasi sattus asjaolude kokkulangemisel meie perre elama loomulikult ... bokserikutsikas.
Pisikesest Kersist mul kahjuks pilti ei ole, aga pole olemas nunnumat kutsikat kui bokser. Sama pikk kui lai ja üleni voldiline. Kersi oli vaevu 4 nädalat vana, kui tema ema pere tast lahti saada tahtis. Kuna teised kutsikad oli tugevad ja elujõulised, siis neile olid juba omanikud leitud. Meie Kersi oli pisike ja äbarik, oma vendadest vaat et poole väiksem. Ja meie Kristiniga ei saanud neist enam tänaval mööda minna. Järgmisel päeval läksime uuesti ja olime otsuse teinud: see äbarik on meie oma. Kristin kui otsustaja oli tollal vaid 2-aastane :)
Kersi ja Kristin kasvasid kui kaks õde. Nad olid oma arengutasemel üsna üheealised. Nad mängisid koos peitust ja Kersi sai aru küll asja mõttest. Tõsi, Kristin alati peitis ja Kersi alati otsis.
Poisid olid siis juba veidi suuremad, nemad mängisid Kersiga harvem.
Kuna ta oli noorena tohutult energiline, siis kahjuks ei saanud lapsed temaga õues käia - nad lihtsalt ei jõudnud teda kinni hoida. Niisiis olin mina see, kes temaga õues käima pidi. Ja kuna nii on alati olnud, siis on Kersil aastatega külge jäänud refleks, et kui mina tulen koju, siis on vaja õue minna. Mis siis, et keegi on temaga pool tundi tagasi käinud. Ma pean kasvõi mõneks minutiks minema, aga õue peab ta minuga saama.
Nüüdseks on Kersi vana. Suvel saab juba 12-aastaseks. Bokseri kohta on see üsna auväärne vanus. Kui palju te teate veel boksereid, kellel on lühike saba? Suvel 12-aastat tagasi keelati ära boksude sabade kärpimine. Meie pesakond olla olnud viimased, kellel saba maha kaksati (kui tõesed need andmed on ei tea, meile nii Kersi ema omanik igatahes rääkis).
Vana Kersi armastab palju magada. Tegelikult magab maha ta terve päeva ja öö ka loomulikult. Üleval on ainult õueskäimise aja, loomulikult siis kui keegi köögis toimetab ja siis kui ta voodit vahetab. Magab ta loomulikult voodites.
Meie magamistuppa ta ei tule, aga laste voodid on ka tema omad. Kuida mu suur (noorem) poeg koos Kersiga voodisse mahub on minu jaoks müstika. Kusjuures paar korda on nad maganud ka nii, et lisaks pojale on tema voodis ka poja pruut ja jalgade juures keras veel Kersi. Kui ta midagi on võtnud omale pähe, siis ta enne oma jonni(kiunu) ei jäta kui asi käes. Näiteks kui toauks on kinni ja tema tahab sinna tuppa minna siis ta kräunud niikaua ukse taga kuni keegi ta ikka sisse laseb. Vanem poiss teda oma voodisse ei taha ja Kersi ausatab tema otsust täpselt niikaua kui poiss kodus on. Kui on läinud, siis on Kersi kõpsti tema voodis.
Kui voodi on tehtud, siis magab ta pea padjal, nagu õige on. Kui patja pole, siis sobivad pehmed mänguloomad Krissu toast kah.
Selline on siis meie Kersi, kes sai meie pere liikmeks vaid seetõttu, et olin rannas kella ära kaotanud. Mistõttu jäime kojuminekuga hiljemaks kui tavaliselt. Ja nii põrkasime me tänaval kokku ühe kutsikaid täis kasti tassiva mehega. Kellest me loomulikult ei suutnud niisma mööda minna . :)
Praya de Rocha öine vaade.
Kristin varakevadet nautimas Belgias.
