Kah "pagulastest"

 Pildid on tehtud 14.oktoobril 2015, kell 6.20 mustamäel.
Alles see oli kui jagati sotsiaameedias pilte pagulaste teekonnast, millest oli järgi jäänud rämpsurada.
Täna hommikul koeraga õue minnes oli meie maja otsas samasugune pilt. Kas juba pagulased?

Pilk lehtedele rääkis teist keelt. Olid Õhtulehed ja ajakirjad Naised. Ajalehekonteiner oli umbes 15 meetri kaugusel. Nii, et puhtad eestikeelsed kaasamaalased reostavad täpselt samamoodi (ja hulleminigi, sest prügikast oli peaaegu kõrval) kui pagulased. :S

Ja ei olnud kodutud, sest tegu vaid kahe väljaandega, sekka mõned reklaamid. Kui keegi oleks need ajalehekonteinerist võtnud, oleks seal igasuguseid ajalehti olnud. Ja ei olnud ka lapsed, sest õhtul kell 22 kui koeraga väljas käisin, ei olnud seda laga maas.

Ja et ennetada kellegi kommentaari stiilis "mis virised, korista ära", siis jah, koristasin selle jama kokku, et teised ei peaks ehmatama. Ma nimelt esimese mõttena arvasin, et keegi on postiljoni rünnanud.

Lasteaia lõpetamisest

Käisin reedel oma ristitütre lasteaia lõpetamisel. Pole ammu enam lasteaiaealiste üritustel käinud. Ja seekord sain ikka tõsise ehmatuse osaliseks. Mis on juhtunud meie noorte lastevanematega? Lapsed möllasid terve ürituse ajal kirikus ringi ja mitte keegi ei keelanud neid.
Niikaua kui esinesid kooliminejad, niikaua oli veel kirikus vaikus. Aga pärast veidi nooremate laste rühmade esinemist läks kaos lahti. Esinemisjärjekord oli vanematest pisemateni ja kui oli käes kõige nooremate esinemise aeg, siis neid ei olnud enam võimalik kuulda. :(  Just nende laste esinemine, kelle vanemad ehk ikka tahtsid ma lapsi kuulda, kellele see ehk oli esimene suurem rahva ees esinemine. Mulle tundus, et pastor tahtis lapsi keelama minna, aga mõtles siis ümber ja läks tagasi.
Ja siinjuures ei pea ma silmas mitte aasta ega paari vanuseid lapsi, vaid ikka suuri, 4-5-6 aastaseid. Nad lihtsalt jooksid mööda kirikut ringi ja mitte üks jooksva lapse vanem ei tõusnud püsti, et oma last kinni püüda ja enda kõrvale istuma toimetada.
Veidi ma ei saanud aru ka kasvatajatest -  mina oleksin kasvatajana kindlasti sellesse rallisse sekkunud ja palunud vanematel lapsed oma kohale toimetada, aga mina olin seekord vaid külaline ...

Tegelikult oli mulle sellest lasteaiast veidi vale arusaam siiani jäänud. Arvasin, et see on koguduse liikmete lastele. Paraku selgus aga seal, et koguduse liikmetest oli asi kaugel. Kui pastor meieisapalvet luges ja rahvast õnnistas, siis püsti tõusid ehk paarkümmend inimest.Terve see osa vanemaid, kes mu pildil näha on isusid rahumeeli edasi ja ennast sellisest pisiasjast häirida ei lasknud. :(

Ja ma tõesti ei saa enam aru, kes peaks siis lastele üritustel käitumist õpetama kui mitte nende oma vanemad?

Kevadiselt

Täna on superilus kevadilm. Lausa nii kurjakuulutavalt ilus, et Delfis oli pealkiri "Täna on selle aasta kõige soojem ilm". :)
Pildilt küll näha ei ole, aga puu on juba väikeste lehekestega ja põõsad on täiesti rohelised juba. No tõesti, meie kandis näitas telefon 15 kraadi sooja ja seda pole aprilli keskpaiga kohta sugugi vähe.

Meil olid täna väga grandioossed plaanid. Terve päev oli ära planeeritud. Aga nagu üks vanasõna ütleb, et kui inimesed plaane peavad, siis Jumal naerab, nii läks ka minu plaanidega. Istun kodus ja ravin ennast. Olin just mõni nädal tagasi tunnustavalt mõelnud, et minu igakevadine puslakas on sel aastal vahele jäänud, aga kus sa sellega. Lihtsalt tuli kuu aega hiljem. :S
Ühesõnaga selle kevadise esimese sooja päeva olen ma kodus maha istunud. Koeraga väikese ringi siiski tegin, sest ei suutnud vastu anna sellele mõnusale ilmale. Palavikku mul õnneks ei ole, aga jube nohu, kerge köha ja paks pea on täiesti olemas.

Nüüd olen saanud siin veidi viriseda, aga tegelikult on sellel haigusel ka hea külg: ma näen kujunduisutamise MM lühikavasid. Muidu oleksin ma alles lennus olnud sel ajal, aga nüüd istun kodus ja kavatsen seda 15 minuti pärast vaatama hakata. Õnneks Soome kanal kannab seda ikka üle. Mulle see väga meeldib, minu meelest on nende sõitu sama huvitav jälgida kui üksiksõitjate oma, mis siis, et nad ei hüppa. Kavad on ikka ägedad. :)

Nullpäev...

... või pigem õhtu. Pool päeva oli tavaline. Aga äkki keset päeva, hakkas kõik mind ärritama.
Sain pahaseks õues koera peale (olgu, ta käitus võimatult ka), siis trennist tulles mehe peale (oli veidi põhjust ikka ka :p ), järgmised olid bussis mingid sekeldavad mammid (istugu paigal, mis nad sebivad mööda bussi ringi ;)  ). Siis bussijuht kes suutis ekspressbussiga nii aeglaselt sõita, et ma oleks oma bussist maha peaaegu jäänud (õnneks ikka ei jäänud) ja kõige lõpuks oli õhtul hilja poes palju rahvast. Kuidagi pikk ebameeldivuste jada oli. Õnneks sai otsa. :)

Kui koju jõudsin ja lugesin, et Gerli sai vabakava sõitma, oli paha tuju otsas.
Hea et lõpuks otsa sai. :)

Pime aeg

Vaat nii valge (või siis õigemini pime) on keskpäev. Päevade kaupa ei ole toas hetke, kus lambid ei põleks. Aga õnneks on vaid paar nädalat veel ja hakkabki valgemaks minema. :)

Oktoobri algus

Reedene päev algas meil ootamatult. Siga tegi imelikke piiksuvaid hääli ja ei söönud. Kui töölt koju jõudsin, siis teadsin tegelikult juba ette, mida ma eest leian. :(
Õnneks oli ta lõpp kiire. Tegelikult elas ta ju vanaks ka - 6,5 aastat. Ja tema eluajal ei olnud meil mingeid probleeme tema tervisega. Kuni lõpuni oli ta rahulolev heas toitumuses (et mitte öelda ülekaaluline) ja hea isuga siga.

Tühjaks jäänud tuba

 Lapsed on kuidagi märkamatult suureks saanud. Päris õige see muidugi ei ole, ma tean küll, et nad on suured. Aga ikkagi see päev kus asjad kokku paitakse ja kodust välja kolitakse on veidi nukker.

Muidugi on mul hea meel, et mu lastel läheb hästi ja nad saavad ise hakkama. Aga kuidagi kurb on ka.
Noorem poeg elab juba aastaid eraldi, tema väljakolimine läks kuidagi nii möödaminnes. Sest tuba ei jäänud tühjaks (poisid jagasid tuba). Nüüd aga jääba tuba tühjaks.

No kauaks muidugi see tuba tühjaks ei jää. Kõigepealt kolime nüüd pesamuna sinna tuppa (on vähe suurem ja kohe välisukse lähedal) ja teises toas teeme remondi (mh, alles me mu meelest tegime seal remonti) ja saan omale lõpuks ometi söögitoa. :)

Oravad

Oravatega oleme endiselt hädas. Täna rääkisin naabrinaisega ja selgus, et meie pole ainsad nende ohvrid. Ilmselt käivad nad kõikidel rõdudel söömas ja lammutamas. Minu lillepotis on nad igatahes kõva lammutustöö ette võtnud: taimed välja kiskunud ja minema visanud, õite ära söömisest ma ei hakka enam rääkimagi. :)
Lisaks käivad nad koera läbi akna õrritamas. See pilt sai tehtud eelmisel nädalavahetusel. Siis istus see orav ligi tund aega ja vaatas läbi akna hüplevat koera. See oks on aknast umbes meetri kaugusel.

Ikka need oravad :(

 Seda lillekasti vaadates on ilmselt raske uskuda, et vaid mõni nädal tagasi oli see kõik paksult lilli täis.

 Siis otsustasid oravad hakata mu lilli sööma. Istub lillekastis ja lihtsalt sööb mu lilli. :(

 Kuriteo jäljed - räsitud lillejäänused.

Ja nagu sellest veel vähe oleks läks ja murdis mu draakonipuul ka lehe ära. Õnneks see neile ilmselt ei maitse, aga ümber lükata meeldib neile seda küll. Ja käivad nad meil rõdul nagu kellavärk - igal hommikul kell 6. Ja koer on siis pöördes: hüpleb ja jookseb magamistoa akna ning rõduukse vahet.
Ja kõige selle juures tahan mina nüüd magada, sest alates täna hommikust saan ma tund aega kauem magada, ei taha enam kell 6 äratust. :)

Muidu võiks ju asja huumoriga võtta, aga see, et nad mu lilli söövad, teeb mu meele mõruks küll.

Kütteperiood on alanud :)

Õnneks juba kolmapäevast lõppes ära meie sellesügisene suur külmetamine. Nüüd on jälle toas mõnusalt soe. Ja õues läks ka jälle soojemaks.

Eile käisime ka Fishi kontserdil. Väga hea kontsert oli! Aga muidugi ka pisikese miinusega (tegelikult üsna suure miinusega). Ma tõesti vihkan seda, et meie klubides alustatakse kontsertitega nii hilja öösel. Peale kella 1 öösel olen ma sisuliselt kontaktivõimetu. Olen võimeline vaid virisema teemal, millal me koju läheme ja enam ei suuda kuulata seda mis laval toimub. Ja see rikub minu jaoks terve kontserdi ära. Aga algus, niikaua kui ärkvel püsisin, oli väga hea. :S

Hambamure

Või noh, tegelikult muret õieti pole. Lihtsalt olen otsustanud härjal sarvist haarata ja minna lõpuks oma tarkusehammaste kallale. Mida hambaarst mul juba aastaid tagasi teha käskis. Välja tõmmata nad nimelt. Aga kuna nad mulle probleemi ei valmista, siis olen muudkui edasi lükanud. Kuni selle suveni. Üks hammas hakkas süües tunda andma. Ei valuta, lihtsalt aeg-ajalt on teist tunda. Tänaseks olen siis lõpuks aja kinni pannud. Aga kuidagi nagu närib sees. Hirm ilmselt? Pidi olema väga hea arst. Trennikaaslane (kes on ise ka hmbaarst) soovitas ja googeldades leidsin, et teda kiidetakse. Hinnaks öeldi registratuurist  60 - 160 eurot. Pluss röntgenpilt 20 eurot kui omal ei ole. Naljaks on see, et mul on oma hammastest kindlasti röntgen olemas. Aga kui ma eilse seda sahtlist võtma hakkasin, siis selgus, et seda pole seal mitte. Otsisin kõik kohad läbi. Mida pole, seda pole.
Vaatan täna enne minekut veel igaks juhuks üle. Ehk jäi eile kahe silma vahele.

Emadepäev

Selle aasta emadepäev on selline veidi kurb. Minu vanaema, kes on küll juba aastaid väga vähese liikumisega, aga siiski sai mu vanemate juures elades omadega hakkama, on väga viletsaks jäänud.  Seis on kahjuks nii halb, et ema pidi ta lausa hoolushaiglasse panema, tema jõud ei käinud enam üle. Muutus toimus väga järsku aprilli lõpus. Ja kõik toimus lausa loetud päevadega.
Nüüd üritame teda käia vaatamas nii tihti kui võimalik. Iga päev ikka keegi käib sealt läbi, aga ikka on väga kurb teda niimoodi voodis vaadata. On paremaid päevi, on halvemaid. Aga ta tahab koju. Ja mitte sinna koju, kus ta viimased aastad elas ja mitte ka tema "päris koju", vaid oma lapsepõlvekoju. Jõe ääres pidid praegu toomingad õitsema, nagu ta mulle reedel rääkis. Selles kodus pole ta juba 30 aastat käinud. Nüüd aga tahab ta sinna minna.
Täna käin ka korra sealt läbi, aga ega ta vist tänasest päeva mõttest vist aru ei saa. :(

Sõnatu

Sain eile nii "huvitava" kogemuse osaliseks, et olen lausa sõnatu. Nagu mu mees võib kinnitada, juhtub seda harva.
Käisin eile oma tütre koolis Sihtasutuse koosolekul asendusliikmena. Nii rahaahnet sihtasutust ei ole mina veel näinud. Ausalt kohe. Ja teisest küljest nii ükskõikset direktorit on ka vist raske leida.
Tundub, et mina olin sellel koosolekul ainus, keda kooli tulevik ja maine huvitas.
Direktorit ja Sihtasutust huvitas vaid raha.

Küsisin direktorilt: mis saab siis kui (head) õpetajad lahkuvad? Tema vastas ükskõikselt: Võtame uued.
Küsisin: mis saab siis kui õpilased lahkuvad? Direktor: Paneme klassid kokku.
Selle peale teatas Sihtasutuse esimees: elame üle need paar rasket aastat, aga siis saame näidata, mis juhtub nendega, kes raha ära ei maksa.
Meie klassis on makstud 60 %. Ei ole ju tegelikult vähe vabatahtliku annetuse kohta? Vabatahtlik on ta küll vaid nime poolest, sest nüüd võeti lastelt rühmatunnid ära. Sest osa raha on maksamata.
Ühesõnaga meie laste lennuga tehakse näidispoomine, et tulevikus oleks näidata, mis juhtub kui ei maksa.

Meie valik langes selle kooli kasuks, sest pidasime seda heaks kooliks. Aga nii hoolimatut suhtumist on raske seedida. Eriti kui ma ka ise olen selles süsteemis sees ja tean kuidas teistes koolides asi käib.

Halvad uudised

Imelik on see, et juba kolmandat korda saan ma just 9.jaanuaril (mis on meie peres ka ühe pereliikme sünnipäev) väga halbu uudiseid. Täna kohe kaks. :(

Igaks juhuks ütlen ära, et pisiskese M.-ga on kõik korras.

Lootus

Meie suguvõsa pisike M. võitleb juba seitsmendat nädalat haiglas oma elu eest. Aga ta on tubli! Kui tema jaksab võidelda, siis peab meil olema lootust, et asi läheb paremaks. Peab ju ometi minema!

Veider esmaspäev

Juba hommikul ärgates tundsin, et tulemas ei ole "minu päev". Ja oligi terve päev kuidagi imelik. Eks väsimus nädalavahetusest mängis ka mingit rolli. Tundsin, et ärritun kergemini kui muidu ja oli kohe selline teistmoodi päev.
Päeva krooniks lõhkus üks tüdrik ära mu lemmikpastaka. Asi ei ole tegelikult pastakas (ta kirjutab endiselt, lihtsalt veidi katki on), aga mulle  tõesti ei meeldinud see, et kui mind klassis ei olnud, siis ta käis minu laua taga minu pliiatsitega vastu lauda tagumas. Asi iseenesest ju tühine, aga ma vist ikka pean homme selle teema üles võtma. Minu kausikesesest (laualt) ei käida ilma minu kodus olemata söömas (midagi võtmas). Tundub, et ma pole esimene keda see teema ärritab. Ka karudele see ei meeldinud. :)

Haigus

Igalt poolt kuulen, kuidas kõik on tõbised. Ja ega ma siis isegi saa terve olla. :)
Igatahes reedeks olin ma omale tugeva nohu saanud, pühapäeval lisandus sellele veel tugev köha. Laupäeval kadus hääl. Nüüd teen sellist kahtlast lõrinat-urinat. Üle aastate olen tõesti sellise bronhiidi moodi köha saanud. Viimati olin tõesti haige ikka nii ammu, et ma seda täpselt ei mäletagi. Vahepeal on vaid selliseid vindumisi olnud. Ja seeõttu pole meil maja peale valuvaigistite ka muud rohtu eriti leida. Laupäeval ostsin külmasiirupit (maitseb nagu kunagine köharohi Pertussiin). Nüüd aga on mul terve lehetäis rohtude nimekirjaga, mida apteegist tuua vaja on.

Ega sellised ilmad just terveks ei jäta. :)

Kevad?

Tänahommikune pilt meie rõdult. Mitu päeva läheb aega, et pilt jälle kevadine oleks?
Vanarahva ütluse järgi peab olema peale paastumaarjapäeva 9 ööd öökülma, siis tulevat ilus soe suvi. Paastumaarjapäevast on nüüd kaks nädalat möödas ja ööd endiselt külmad. Ilus suvi siis tulemas ehk? :)

Brrr...

Juba nädal aega on külm ja aina külmemaks läheb. Nädalavahetuseks lubab juba -35 kraadi. Küllap öösel ja tõenäoliselt ka mitte Tallinnas.
Aga -5 on minu jaoks piir. Iga üle selle olev kraad ajab mind pahuraks. Õnneks on kodus soe. :)

11.11.11

Jälle üks huvitav kuupäev.
Juhtus olema aga täna just üks selline päev, kus mõtled, et ma võin seista või pea peal, aga põrsad jäävad põrsasteks. Juhtum iseenesest ei puuduta mind mitte kuidagi, aga ometi on mul juba hommikust saadik tunne, et süda on paha. Mõned teod on kohe niivõrd vastikud.