teisipäev, 21. märts 2017

Kevad käes!

Ja vaheaeg ka. Kusjuures olen nii tubli olnud, et kõik tööasjad mis vaja oli teha, on praeguseks juba tehtud ka.
Eilne kevadealguse ilm oli suurepärane. Mõtlesin juba talveriiete kokku korjamise peale (mõtlen, et teen seda nädala lõpus siiski). Pärastlõunal pööras ilm ära ja on selline hall ja vihmane veel tänagi. Neljapäevast aga lubati ilusat ilma. Ootame siis! :)
See nädal läheb aga trennide tähe all. Eile oli ainus puhkepäev. Homme on eratrenn (võistlused ju tulemas jälle) ja õhtul tahan minna veel asendustrenni ka. Mul jäi ju veebruaris palju trenne vahele. Teeks siis vähemalt mõne järgi. Kõiki niikuinii ei jõua järgi teha.
Üldiselt on niimoodi kodus istuda omamoodi mõnus, aga veidi igav ka. Nii saad aru, et tööl käimine on ikka üks tore asi küll. :)

esmaspäev, 13. märts 2017

Kevad pole enam kaugel

Järgmisel esmaspäeval algab juba kevad. :)
Hetkel on käimas III veerandi viimane nädal. Väga kiire aeg, aga lõppeb pisikese puhkusega. Või vähemalt puhkuse moodi olemisega, sest koolivaheaja sisustan ilmselt uurimistööde lugemisega. 1.klassi pisikesed töökesed on lihtsad. Aga 6.klassi piigad olid kavalad - tegid töö kodus koos emaga, seega ma ei ole nende juhendaja. Aga keegi peab need tööd ju läbi lugema ja klassist parima välja valima. Ja kui töö on tehtud emakeeles või ajaloos, siis olen see läbilugeja mina. Ja neid töid on mul üle 20 kindlasti. Vähemalt pole hirmu, et vaheajal tööd teha ei oleks. :)

Eile rebestasin? (ma ei tea kas see on ikka õige sõna) trennis lihast. Ja tundsin ennast kui profisportlane -valuvaigisti sisse ja jääle. :)
Ma ei saanud trennist ära minna, sest mul oli kleidiproov pärast trenni. Niisama istuda oli ka mõttetu,  seega tuli valuvaigisti toel lihtsalt trenn kaasa teha. Pealegi on meil järjest tulemas võistlus ja esimemine ka. Harjutada ju ikka vaja. Mul oli veel ligi kolme nädalane jääpaus ka. Kaks nädalat olin reisil ja nädala otsa veel tõbine ka.
Aga veerandi viimane nädal läheb alati kiiresti, seega on kohe kevad käes. :)


esmaspäev, 6. märts 2017

Mõned veidrused ka

 Tohutu suured poed. :) No võib olla see ei olegi veidrus, võiks meil ka nii suured poed ja nii laia valikuga olla. Samas toidupoodide suurus oli ikka üüratu.
 Suured kommipoed. Ainult värvilised ja veel värvilisemad kommid.
 Need siin on mahlad. Head isu. :)
Muide, selliste eredavärviliste jookide galloni hind oli üüratult ulmeline - 1,5 dollarit. Kuidas maitses ei tea, me ei julgenud seda proovida.
 Majade turvalisus. Või siis minu meelest ebaturvalisus. Välisust siit kahjuks pole näha, aga see oli kahepoolne ja sellise lukuga, et minagi oleksin selle krediitkaardiga (nagu filmides, eksole?) lahti teha osanud. Rääkimata sellest, et majatagused suured klaasuksed käisid kinni vaid pisikese plastmassjullaga. Ok, maja oli sellises eraldatud aiaga tsoonis, aga minu jaoks oli ta ikkagi väga ebaturvaline. Tulid meelde igasugused kurjad ameerika filmid sissetungijatest ja sain aru, mismoodi see seal võimalik on. :)
Suured pakendid. Juustupalle oli sellises purgis peaaegu terve kilo.Veepudel ja coca purk on võrdluseks kõrval.
Samas neid ülisuuri pakendeid ei olnudki nii palju, kui ma ootasin. Enamik asju oli toidupoodides ikka mulle harjumuspärase suurusega pakendites.

Aga üldiselt mulle meeldis. No muidugi, käia veebruaris soojal maal ja öelda, et see ei meeldinud, ei lähe mitte. Aga kui ma varem suhtusin Ameerikasse eelarvamusega ja see oli mu võimalike reisisihtide hulgas üsna lõpus, siis see reis muutis mu mõtlemist. Floridasse läheksin tagasi igal ajal. Ameerika on muidugi nii suur, et kindlasti on sellel nii palju erinevaid nägusid, kui srinevaid suurlinnu seal on. Mulle Miami väga meeldis. Kas ka New York või Los Angeles nii palju meeldivad, ei oska öelda. :)

Hingasime ka uue presidendiga ühte õhku ühe nädalavahetuse. Nende uues presidendil on Palm Beachil Maja ja kui neil oli Presidendipäev (mis oli vaba päev), siis puhkas president oma Palm Beachi majas ja võõrustas seal kedagi. Lugesime seda hiljem uudistest ja kuna droon ei hakanud tööle, siis järelikult olime presidendi 15 km (või miili?) raadiuses.

Vihmane päev

 Meie reis lõppes troopilise tormiga. Kindlasti mitte kõige hullemaga, aga siiski minu meelest oli torm päris tugev. Ilm oli siiski soe ja viimased ujumised sai ikka ka enne lennujaama sõitmist ära teha. Tuule tõttu aga olid palmid päris viltu...
 ... ja teel lennujaama, kiirteele pöörates, hakkas vihma sadama. Ja mitte vähe. Autod tõmbasid kiiruse maha ja minul tekkis kerge mure lennukile jõudmise pärast, sest nagu ikka, hakkasime me sõitma suhteliselt täpselt.
Veel viimane vihmane vaade miami lennuväljale.
See oli juba üsna koduselt vihmane. :)

Maraton

 Möödaminnes sattusime ka maratonile. Ka meie seltskonna lapsed võtsid lastejooksust osa.
Maraton toimus Fort Lauderdale keskuses. See oli linn Miami ja meie majutuskoha Boynton Beatci vahel.
Maratonil panin ma tähele kui sõbralikud ja omamoodi hoolivad olid seal inimesed. Esiteks: maratonist ja poolmaratonist võtsid osa igasugused inimesed. Eestis kipuvad maratonid siiski sportlaste ja väga hästi ettevalmistatud inimeste jaoks olema. Seal oli kõiki. Ja kõigile elati väga soojalt kaasa, ka neile kes ligemale 7 tundi olid juba rajal olnud ja liikusid edasi teosammul. Inimesed ergutasid ja plaksutasid  kõigile. Muide, nägin seal ka naisterahavast, kes olles ise üsna tugevalt ülekaaluline, oli oma vöö krõpsupakkide ja joogipudelitega vooderdanud ning astuski väsinult finishi poole, ühes käes krõpsupakk, teise joogipudel ning sõi. See oli veidi kummaline, aga miks mitte? Lõpuni oli tal siis veel kilomeeter. Mina ilmselt ei oleks suutnud seda maad isegi kõndides läbida. Krõpsupakkidest vööga (mis ju raskust lisab) ammugi mitte.
Siis oli lastejooksus üks pisike poiss. Kui start anti (muide väääga ameerikalikul moel), siis jooksis ta ehk 20 meetrit. Pärast seda hakkas nutma ja isa sülle tahtma. Ja siis asusid tööle pealtvaatajad, kes hakkasid talle plaksutama ja ergutusi hüüdma. Mis lõppes sellega, et see poiss jõudis ka jooksu lõpuni joosta. :)
Start jooksule oli väga ameerikalik. Paluti lastel paika minna, siis kutsuti vanemad pildistama. Siis paluti vanemad kõrvale minna ja hakati ergutama (kas olete jooksuks valmis? ikka tõesti valmis?), siis loeti koos numbreid viiest kuni üheni ja nüüd pidid lapsed aru saama, et see oligi start. Mõni pisem pistis juba poole numbrite lugemise pealt ajama. :)
Minu vanem vennapoeg lõpetas jooksu teisena. Oleks veidi pikem maa olnud, oleks võitja kätte ka saanud, sest see poiss oli lõpuks üsna kustunud. Teine vennapoeg oli ka üsna eespool. Seega tublid jooksja meie peres!

Jooksujutu lõpetan sellega, et ostsin täna endale ja tütrele maijooksu pääsmed ära. Minu mäletamist mööda iga kord kui ma seal osalen, luban, et enam ei lähe. Paar aastat ei lähegi, aga siis lähevad põhjused meelest ära otsustan jälle osaleda. :)
Seekord loodan, et lapselaps ehk ka osaleb lastejooksul. Ta juba suur tüdruk ja tagumine aeg hakata tõsisemalt võistlemisega tegelema. :).

Päev loomapargis






Miami Beach

 Koerad on rannas keelatud. Aga silt oli üsna võssa ära peidetud.
 Miami Beachil oli 1980-dad aastad. Tollaegsed majad, baarides sellest ajast päris muusika.

 Ööelu.
Sellised on need kurikuulsad tagatänavad, kuhu PEAB kurjategijate eest põgenema.
No täielik Miami Vice (kes seda filmi veel mäletab).

Muide, mis mulle seal meeldis, oli see, et politsei oli kõikjal. Nii kui midagi kahtlast oli, oli kohe vähemalt kaks politseiautot väljakutsel. Näiteks sealsamas Miami Beachil otsustasime õhtul korraks apteeki hüpata. Apteegis ei olnud üks klient rahul oma arve suurusega, aga väljendas seda väga häälekalt ja kätega turvanaise nina ees vehkides. Kuni meie oma ostu sooritatud saime, olid juba politseinikud kohal ja tüüp viidi seal politseinike vahel minema. Ok, võib olla liiga karm, aga samas jättis see kuidagi turvalise mulje.

Reisikiri jätkub

Saabusime Floridasse 13.veebruaril, järgmisel päeval läksime õhtul välja. Selline rõõmus, soe ja muusikat täis oli sõbrapäeva õhtu. :)
 Päev rannas. See jäigi ainsaks korraks kus ka merre ennast kastetud sai. Hoolimata sellest, et Floridas oli sel ajal talv, oli vesi siiski meie jaoks täiesti ujumisesoe.
 Pilt on võetud kai otsast. See, mis eelmisel pildil paistab.

 Turist peab olema ikka mõnuga. Rikaste ja kuulsate laevatuuril Miamis. Kui Euroopas tuleb taustatekst turistilaevades lindilt, siis siin oli üks rõõmus tütarlaps, kes vahepeal muusika saatel tantsis ja infot jagas. Vahepeal toimus rahva lõbustamiseks ka loterii. No, et äkki kellegi jumala eest igav ei hakkaks.
Rikaste ja ilusat maju ma ei pildistanudki. Vaatasin niisama. Aga majaomanikud olid seal uhked. Mõnele saarele saigi vaid isiklikku helikopterit või kaatrit omades.

Reisikiri

 Nii see kõik algas. Pikk ja eriti igav lennureis. Minnes oli küll valge, aga Island ja Toronto jäid mul ikka nägemata. :)
 See eest vaatasin filme, mida ma kinno vaatama ei jõudnud.
 Vaat see oli hetk, kus ma tahtsin püsti tõusta ja KOHE maha minna. Tundus, et mitte sekunditki enam ma ei kannata lennukis olemist. Tõsi küll, ekraan mu ees väitis midagi muud. Sõita oli veel ligemale 3,5 tundi. Ja ma olin juba nii kaua seal istunud ja sõitnud.
Vahepeal sain ka Kopenhagenis ära käidud ja merineitsi üle silmanud. Tõsi küll, piirdusin vaid lennujaamaga. imelik küll, aga Taani polegi ma rohkem sattunud.

Selline oli siis meie reisi algus. Seekord reisisin koos emaga ja sihtpunktiks oli Florida.
Arvan, et see ei olnud mitte viimane Florida reis.

Märts

Kuidagi sujuvalt on saanud jaanuarist märts. Tõsi küll, veebruar on alati olnud eriti kiire ja lühike kuu, aga sel aastal tundus mulle, et veebruari vahepeal nagu poleks olnudki.
Tänu sellele on nüüd juba peaaegu käes kevad. Paar nädalat veel ja algab kevadvaheaeg, mis tähendab, et järgmisl nädalal pannakse hinded välja. Osaliselt see mind eriti ei puuduta. 1.klasside hindeid pole, kommentaarid on aga siiski ja nende kirjutamine pole kerge mitte.
Tänane ilm oli küll juba ilus ja päikeseline (ehkki külm), aga ilmateade lubab, et kohe tuleb torm Zeus ja tuiskab ja sajab ja mis kõik veel. Et siis kevadilm muutub taas talveks. Eks homme näha ole.