Mõned pildid veel võistluselt

Ega tavaliselt võistlustel poseerimiseks aega eriti ei jää. Ciss&cry nurk on enamasti hõivatud. Seekord olime päeva viimased võistlejad  ja aega autasustamiseni oli ju vaja millegagi sisustada. :)
Üks meie klubi võistleja on pildilt puudu, aga see-eest on üks meie treeneritest pildidle jõudnud. Tavaliselt on treener värava juures järgmist võistlejat "turgutamas" ja tal pole ka aega fotosessiooniks.

 Pilt autasustamiselt. Mul seekord kava tõesti õnnestus (peaaegu). Tundsin ennast jääl hästi, jalg ei värisenud. No väike närv ikka oli sees ka, aga üldsiselt eriti mitte. Mul on oma tulemuse üle tõesti hea meel, sest tegelikult oleme me kõik enam-vähem võrdsed. Lihtsalt alati on nii, et kellelgi on parem päev, tulevad elemendid paremini välja ja kellelgi nii hästi ei tule sel päeval.

Pärast võistlust läksime me veel tegelikult trenni ka. :)

Tallinna maraton

 No ei ole mina jooksja. Jooks on minu meelest igav. Jooksen noh, jooksen veel...aga siis tahaks midagi muud vahelduseks teha.
Aga kuna seekord juhtus nii, et ma võitsin loteriil, milles polnud osalenud, siis lihtsalt pidin  minema jooksma. :)
Ehk siis helistati mulle ajakirjast "Tervis", mille tellija ma olen ja öeldi, et mina kui pikaajaline tellija olen võitnud võimaluse minna Tallinna maratonile jooksma. Iseenesest väga armas, tavaliselt pakutakse kingitusi uutele tellijatele. No ja kui mulle sellist asja pakuti, siis loomulikult pärast esimest ehmatust olin nõus jooksma minema. Isegi kui ma viimati jooksin juunis. :)
Rahvast oli kordades rohkem kui ma oleksin oodanud. Seega juhtus nii, et ma ei leidnudki pakihoidu üles. Õnneks olin ma sellisele võimalusele mõelnud ja võtsin kaasa ainult kerge seljakoti mis sisaldas rahakotti ja telefoni.

 Mõtlesin, et kui ma aja saaksin 1 tunni ja 15 minuti kanti, siis on igati hästi. Ja kui ma pool maadki joosta jaksan, on juba väga hästi. No enam-vähem nii läks ka. Jaksasin joosta esimese joogipunktini. Siis hakkas botas hõõruma. Ja mitte natuke, vaid väga palju.
Teises joogipunktis sain kiirabiautos ka korra istuda. Sest palutud plaastri asemel puhastati ja seoti mu jalg üleni kinni. Kusjuures tegu oli siiski vaid villiga, verigi ei olnud väljas veel. Aga no tore, et aidati. :)
Kultuurikatla juures mäest üles minnes olid mu viimased tavasammud. Lõpuni siiski jooksin, hoolimata valutavast jalast.

Aga oli 5 minutit rohkem kui ma ise arvasin. Aga no minu meelest täitsa hea aeg. Eriti arvestades seda, et ma polnud üldse selleks võistluseks valmistunud. :)

Hooaja viimane võistlus tehtud

Hooaeg on nüüd enam-vähem läbi. Trennid muidugi jätkuvad ja tegelikult jätkuvad seekord ilmselt suvi läbi. No ma lihtsalt pean oma hüpped kõrgemaks saama. Teoreetiliselt saan ma kõigest aru...aga praktiliselt ei tule välja.
Võistlusest siis niipalju, et punktisumma ei olnud kehv. Oli vist üldse mu paremuselt teine või kolmas punktisumma. Aga mul ei loetud ära kolme elementi. Nali on siin selles, et minu võistlusklassis ongi ainult 7 elementi. Kui nendest kolme ära ei loeta ei jäägi ju midagi alles. :D 
Aga puntisumma iseenesest ei olnud üldse halb. Ka teine hinne oli üsna kõrge. Ja treeneri sõnade järgi olin sõitnud oma hooaja parima kava. See tähendab sõiduliselt siis, julgesin tõugata ja hooga edasi liikuda. Ei pidurdanud ega jäänud seisma. Sammude rea eest sain isegi plussi ja esimese pirueti eest ei saanudki miinust (teist küll kahjuks ei loetud ära).
Aga hüpped peaksid ikka hüpped olema ja üks hüpe on vaja veel selgeks saada, siis oleks järgmisel aastal paremaid hindeid ka loota.
Imelik on see, et mõnikord olen enne ja pärast sõitu nii närvis, vahel aga täiesti rahulik. Seekord olin väga närvis. Kui kava läbi sai ja oli hetk kummardamiseks, siis olid põlved nii nõrgad, et oleksin peaaegu kohtunike ette kõhuli maha kukkunud.
Pildil ootame me minu hindeid. Mu trennikaaslane on juba sõitnud ja oma hinded kätte saanud. Keskel meie treener.

Olümpiamängud

Ega ma eriline tugitoolisportlane just ei ole. Kui iluuisutamine välja jätta. ☺
Aga olümpiamängudel tahaks ju ikka huvitavamatel aladel silma peal hoida. Kuid kahjuks selgus, et kõik huvitavad alad (kujundujumine, vettehüpped, sportvõimlemine ja trampoliinihüpped) on mingi sellise kanali pealt, mida meie paketis ei ole. Nüüd on mu lootused soome kanalitel, sest nemad ikka on neid võistluseid nädanud aeg-ajalt.
Täna avastasin ühe naljaka asja. Vene sportlastele pole ma kunagi kaasa elanud (kui uisutamine välja jätta, seal on venelased tegijad ☺), aga nüüd kus loodetavasti vaid ausad sportlased olümpiale said, nüüd hoian neile pöialt küll. ☺

Rulliluuisutamine

 Käisin eile võitlustel kaasa elamas täditütretütrele. :)
Minu meelest uisutab ta väga hästi. Hüppab juba kahekordseid hüppeid, ise on tegelikult vaid 11-aastane.

Ka rulliluuisutajatel on oma harrastajate rühm. Nende rühmakava oli ikka väga hästi esinemiseks selgeks õpitud. Meie rühmakavadega (kus igaüks vaatab, et oma elemendid sõidetud saab :P) ei anna seda võrreldagi. :)

Maijooks

Nagu tellitult läks ilm lõpuks soojaks. Maijooks peab ju olema ilusa ilmaga. Tõsi, aastaid tagasi olen ka kohutavas paduvihmas jooksnud või pigem kõndinud. Varasematel aastatel oleme ikka kõndimas käinud. Seekord otsustasime jooksma minna. Alguses oli muidugi plaan enne ka väikest trenni teha, aga plaaniks see siiski jäigi. Seega otsustasime joosta nii palju kui jaksama, edaspidi kõnnime. Aga lõpuks juhtus ikka nii, et enne sai 7.km läbi kui jaks otsa. Ausalt öeldes, isegi eriti hingeldama ei võtnud. Muidugi, tempo hoidsime madala, sest ei teadnud täpselt ju kaua vastu peame. Aeg oli 55 minutit umbes. Võtsin endomondoga aega. Tegelikult läks täpselt tund, aga esimesed viis minutit või isegi rohkem läks väga aeglaselt jalutades, sest rahvamass oli suur.

Tegelikult oli tore. Kaalun tõsiselt, et äkki peaks ka sügisesel jooksul osalema, seekord siis ehk ajavõtuga. Noh, eks seda peab mõtlema. :)

Väike tilk tõrva oli siiski ka. Väga kurjad ja järsu ütlemisega vabatahtlikud olid. Vabatahtliku töö ongi ju just see - vaba tahtlik abiline olla, miks siis närvi minna ja inimestele peale hüpata? Oli ju ette teada, et tuleb väga palju rahvast. Kindlasti muidugi kõik ei olnud (enamus olid kindlasti väga toredad), aga ka paar tilka tõrva  rikub mee ära. :)

Aga ikkagi, me saime hakkama! :)

Talvelaager 2013

Meie koolis on kombeks käia III veerandi keskel talvelaagris. Et lastel oleks mõni päev puhkust õppimise vahel. Laagri juurde kuulub palju suusatamist ja muud seltsielu. Ja õpetajatel magamata ööd. :)

Need viimased (magamata ööd) mind õnneks ei puuduta, kuna mul on klassis väikesed lapsed. Mina nautisin ilusat ilma ja väikest "puhkust" Jänedal.
Pildil Jäneda mõis.

Võõrad suled

Taas kord ehin end võõraste sulgedega. :)
Minust ei ole kunagi saanud mingilgi alal Eesti meistrit. Aga sai Eesti meistri ema. :)

Maijooks

Käisime Krissuga Maijooksul. Õnneks oli seekord ilm väga ilus. Olen Maijooksul olnud ka paduvihmaga. :)

Rahvast oli palju. Vea tegin selles, et ei usaldanud oma oskusi ja panin meid kirja kõndima. Kartsin, et äkki ei jõua joosta veel. Et pole ju harjutamiseks aega.
Paraku aga ei tulnud sportlikust kõndimisest selles rahvamassis midagi välja. Oli kollekstiivne venimine vaid. ma lihtsalt ei oska nii aeglaselt käia.

Soojendusvõimlemine. :)

Joogipunkt peale 3 km läbimist.

Ja finiś. Nagu näha lõpetab Krissu kõrval ka üks jooksja. :)

Peedisupiga piknikul. Delfis keegi tegi seda suppi hirmsasti maha. Miks jäi mulle arusaamatuks. Supp nagu külmsupp ikka. Ei parem, ega halvem. Oleks siis kuum hernesupp parem olnud?

Võistlustel kaasa elamas

Sattusime olema Helsingis väga olulisel päeval. Mu vanemal vennapojal oli esimene suurem võistlus Helsingi Hartwall Arenal Jokerite võistkonnaga. Hartwall Arena harjutsväljaut andis taga otsida. Oli teine kalju sisemusse ära peidetud. Lihtsalt uks, mis viiski kaljusse. Uksest sisse astudes olid kui lõbustuspargis. Kalju sees.
Pildi unustasin õigel hetkel teha, viimasel minutil ära sõites auto aknast siis üritasin ka pildistada.


Võistlusteks üles rivistatud. Meie mees on kollases särgis, musta kiivriga, number 13. Minu silma järgi meeskonna väikseim liige.


Noormees kollases on meie mees. :)


Vahel oli tunne, et võistlejad olid rahkem pikali kui püsti. Aga see tunne oli petlik. Mäng oli kõva! :)

Valmisolek...


Pikkusevahe. :)


Poisid mängisid vahetustega. Kõik said mängida ja palju.


Marcus oli pidevalt tegevuses. Ei lugenud midagi, et oli peajagu lühem kui teised.


Siin see kalju sügavusse minev tee siis on. Koos korralike kaljumaalingutega.


Harjutushall kalju sisemuses. Ka harjutusväljakul on näha, kuidas ta kalju sisemuses on.

Tantsusussid

Terve aasta võttis aega (täpsemalt 11 kuud), enne kui ennast kokku võtsin ja omale tantsusussid ostsin. Lihtsalt, kõik tanstutarbeid müüvad poed jäävad minu igapäevastest käimistest nii kaugele. Naljaks oli see, et tantsususse peab tõesti jalga proovima. Number ei loe midagi. Lihtsalt mõni paar" istub" hästi, teine ei sobi kohe mitte.


Sellised nad siis ongi, need minu esimesed tantsusussid. Tahtsin küll musta värvi, aga kahjuks mustad ei sobinud minu jalale kohe mitte. Olid jalas ebamugavad. Aga nendega on pöördeid tõesti hulga lihtsam teha. Siiani olen tantsutundides käinud tavaliste võimlemisussidega. Aga need ilmselt pole ette nähtud libisema.
Nii, et vaikselt mõtlen juba uue hooaja peale.

Ikka laagrist

Täna oli viimane laagripäev. Homsest hakkab 7 nädalat puhkust, et siis 8.augustil taas alustada uue hooajaga.

Laager oli väsitav. Kohe nii väsitav, et täna õhtuks olen tühi nagu tühjaks pigistatud sidrun. :)
Pärast viimast trenni lihtsalt istusime riietusruumis ja ei teinud midagi. Isegi rääkida ei jõudnud. Sama oli ka tänahommikuses balletitunnnis. Kõik tulid nii väsinud nägudega uksest sisse. Tavaliselt on kõik ikka rõõmsate nägudega.
Laagris harjutasime keerulisi sammukombinatsioone. Hüppasime rittbergerit, tulupi ja salchowit. Tegime erinevaid piruette ja harjutasime kaari. Kaared juba tulevad. Hüpped vajavad julgust ja jõudu. Ei teagi kummast puudu jääb, kas pole jõudu kõrgemale tõugata või pole julgust.
Eks selle kõigega peaks nüüd suvel iseseisvalt edasi tegelema. :)

Täna oli muidugi niisama ka tegus päev. Kahe trenni vahel olen ma jõudnud poes käia nädalavarusid täiendamas, kodu ära koritanud ja sünnipäeval käinud. Ja jõudsin veel ka õhtusesse trenni. Selline kiire laupäev. :)

Jäälaager

Sel nädalal toimub meil Premias jäälaager. Kahjuks mina saan käia seal vaid poole kohaga, ehk siis õhtuti. Aga trenn on tõhus. Naised arutasid, et kolmapäev pidavat kõige hullem olema. Ja isegi minul, kes ma vaid poole kohaga käin, on täna piisavalt hull. Mul on tekkinud mingid ime-lihased sellistesse kohtadesse, kus lihaseid olemaski olla ei tohiks. Näiteks ribide all. Peaksin mõnel päeval fotoka ka kaasa võtma, ehk saan lõpuks mõne pildi uisutavast endast ka. :)

Uisuklubi kevadpidu

Ka balletiõpetajale pandi uisud alla.


Meie maailma parim treener. Eesti parim on ta loomulikult ka. Ja seda kohe ametlikult. Uisuliit kuulutas meie treeneri selle aasta parimaks treeneriks. :)


Kõige tähtsam on ikkagi söömine. Sellega alustasime ja lõpetasime.


Ühel korralikul peol peab ikka ka eeskava olema. Lapsed esinesid.


Ka harrastajad olid esindatud.


Ja loomulikult meie selleaastane Eesti meister.


Gerli esinemine.


Minu tädi. Käime koos trennis. Ja tänu trennile kohtusime ligi 40 aastase vahega taas.

Mida üks uisuklubi ikka kevadpeol teeb. Uisutab ikka. :)

Kogu uisuklubi oli korraga jääl. Ega eritu uisutamiseks ruumi ei jäänudki. :)

Soomlaste võidurõõm

Soomlaste võidurõõm on nii ehe, et hoolima sellest, et ma ise jäähokit ei vaata, oli mul nende pärast väga hea meel. Muidugi mind häirib, et nad silmnähtavalt purjus kõik (või vähemalt enamus) seal laval on. Aga ikkagi, missugune rahva meeletu juubeldamine ja kaasaelamine! Kuskil olid välja toodud arvud, et Kauppatoril olla olnud ligi 100 000 soomlast koos. Ja võrdluseks, et meie viimasel sangarite vastuvõtul Raekoja platsis vaid ligi paar tuhat inimest.

Maailmameistrid

Leidsin eilse võistluste parimate esinemise video. Minu meelest väga hea. Ka teiseks jäid soomlased.

Sünkroonuisutamine

Olen eile ja täna jälginud Helsingis toimuvat sünkroonuisutamise MM-i. Leidin jupi videot Tallinnas trenni teinud Austraalia sünkroonuisutajate treeningust. Soomlased olid peajagu teistest üle. Mõnemad Soomet esindanud võistkonnad olid ikka väga-väga head. Autraalia võitkond jäi üsna taha.
Tegelikult googeldades leidsin, et mingil määral tegeletakse selle alaga ka Eestis. Aga vist üsna tagasihoidlikult.

Hokipoisid

Käisin Porvoos ka oma vennapoegade trenni vaatamas.


Väga hästi uisutasid. Treenerid oli jääl koguni neli.


Ja kogemata oli kõrvaljääl iluuisutrenn. Niikaua kui poisid riietusid jälgisin nende trenni. Mind hämmatas see, et neil olid täpselt ühesugused treeningriided. Isegi T-särgid oli täpselt ühesugused. Ja pikad põlvini seelikud.


See oli sünkroonuisutamise trenn, aga huvitav oli jälgida ikka. Treener rääkis mikrofoni, ei pidanud kogu aeg trenni katkestama, et treeneri juttu kuulama minna. Ja keegi oli tal ka abiliseks, sest muusika keerati rääkimise ajaks vaikseks.

Kurb

Lõpuks ometi jõuab uisuliidu isetegevus ka ajalehte. Oli ka aeg! Kahju ainult, et see Tiiu ja Gerli närvide hinnaga toimub.

Hypped aegluubis Juna Cup'il 2011.wmv

Siin on väga hästi ära näidatud hüpped ja hüpete nimed. Kõik videos nähtud isikud on harrastajad. :)