Aasta viimane päev

Rahulikku vana-aasta lõppu ja head uut aastat! 

Loodetavasti viirusest vabanemise aastat. 🎄🎆

5

 

5 pulmaaastapäeva hommikukohv. Koos karantiinis istumisega. 

2020

 

Ilusa numbriga tobe aasta hakkab lõppema. Optimist minus loodab, et loomulikult läheb nüüd paremaks. Realist aga ütleb, et see jama pole veel kaugeltki mitte läbi. No uue aasta alguses peab ju lootusrikas olema. 

Kui möödunud aastale tagasi vaadata, siis algus oli ilus. Ootasime perekonda uut beebit, oli tööd, oli võistluseid, oli pillimänge. No nagu alati on olnud. ☺

Veel veebruaris ma ei uskunud, et meie elu see viirus kuidagi muudab. Märtsi alguses oli veel Juuniorite EM iluuisutamises. Uisuliidul vedas ikka väga, sest samal ajal toimunud Saaremaa võrkpallimängust sai alguse suur haiguskolle. Uisuvõistlustest aga mitte. Kuigi Uisuliit oli võtnud reegleid väga tõsiselt ja kõik inimesed kraaditi ära. Pealtvaatajad käituvad küll ka spordialadel erinevalt. Uisuvõistlustel ainult plaksutatakse, võrkpallis ka karjutakse. Ja jäähall ilmselt kõvasti suurem ka. 

Märtsi keskel hakkas jamaks kiskuma. 13.märts oli viimane tavapärane tööpäev. Edasi läksime distantsõppele ja kevadel koos lastega enam kooli ei saanudki. Pilt tehtud üksildasel volbriõhtul. ☺

Juunist alates taastus õnneks normaalne elu. Saime juurde uue lapselapse. 

Kaks korda jõudsime isegi Soome. Esimene kord läksime lihtsalt seetõttu, et tahtsime hirmsasti reisile mina. Kasvõi Helsingisse. 😀

Teine kord käisin venna perel külas.

Ka sügis oli veel tavapärane. Sellelt aastalt nagu muud ei tahagi. Kui elu on tavaline, siis on juba kõik väga hästi.

Sain uue 1.klassi. See oli ka sel aastal lotovõit. Esimest korda loositi lapsed klassidesse ja ma olen oma klassiga väga rahul. Väga toredad lapsed ja vanemad on. 

Vanem lapselaps sai juba 6-aastaseks ja osales ka esimest korda võistlustel. Suurest vennast sai lasteaialaps. 

Mehe tütre lapsed on juba nii suured, et hirmus hakkab kohe. ☺

Ristilapsed kasvavad, on väga tublid ja asjalikud tüdrukud.

Koer on ka sel aastal enam-vähem terve olnud. Suuremaid jamasid tema tervisega pole õnneks olnud. 

Septembri lõpus saime aru, et oleks aeg kolida. Ja kuigi seda kolimisemõtet olime vaikselt mõelnud juba mitu aastat, siis seekord oli ilmselt õige aeg ja koht, sest kõik jooksis iseenesest kokku. Leidsime kaks sobivat korterit. Üks veidi odavam, aga kaugemal, teine kallim, aga sobivamas kohas. Esimese korteri, mida vaatama läksime, broneerisime kohe ära ka. Teist vaatama ei jõudnudki, saime aru, et oleme õige leidnud. Mustamäe korteri panine müüki ja arvestasime aastaga. Mõtlesime, et kes praegusel ajal ikka väga mustamäele 4-toalist korterit tahab. Korter sai müüdud sisuliselt kahe nädalaga. Vist isegi kiiremini. 16.oktoober käisime uut korterit esimest korda vaatamas ja 2.detsembril olime korteri omanikud. Oleksime varemgi olnud, aga korter sai alles siis valmis. Olime esimesed, kes võtmed kätte said. ☺

10.detsembril kolisime. Kogu aeg oli hirm, et keegi karantiini ei jääks. Selle aasta mured siis.

Detsembris oli aru saada, et valitsuses hakkab tekkima paanika. Kuidagi veidralt rahmiti piirangutega. Ühel päeval lubati üht, teisel päeval tehti vastupidiselt eelmise päeva lubadustega. 1,5 nädalat enne jõuluvaheaega ütles neil närv lõplikult üles ja koolid saadeti koduõppele. Iga kool võis ise valida mismoodi toimetab. Meie kool valis loovõppe. 

Pisikesed jõulusündmused siiski toimuvad. Vanalinn on sel aastal imeilus. Armas pisike jõuluturg, jõulukuused, kaunistatud tänavad. Kurb on vaadata tühje aknaid. Loodan, et kevadel kõik taastub. Optimist ikkagi.

Jõulud ei jäänud ära. Käisime vanemate juures nii Pirital kui ka Pärnus. Kui kuulata kui palju nemad igal pool ringi tuuseldavad, siis pole hirmugi, et meie neile viirust viime. Pigem vastupidi.

Veel mõni päev ja mööda saab üks imelik aasta. Meie pere jaoks tegelikult päris tore aasta. 

Mul on õnnestunud kuni siiani pääseda ka karantiinist. See on päris suur saavutus kui arvestada, et ma töötan kohas, kus on üle 1000 inimese. ☺

Hetkel aga jääb üle loota, et järgmisel aastal saame sellest neetud viirusest jagu. Ei tahagi nagu muud, kui et elu jätkuks nii nagu vanasti. ☺

Jõuluaeg

 

Jõuluõhtu vanemate juures. Kirikuskäik jäi sel aastal ära, aga see eest jõudsime surnuaeda.

2020 aasta jõulude juurde kuulub uus kodu.

Väike, aga armas jõuluturg.

Jõululaupäev

 

Kauneid jõule! 🎄🎁

Vanad ehted

 

Kolimise käigus tulid jälle välja mu vanaemast jäänud ehted. Mul polnud aimugi, et neid nii palju on. Kord sattus üks kast kätte, siis teine, aga et neid kokku kolm kastitäit oli, see selgus alles pärast kolimist. ☺

Igatahes panin nad nüüd ühte suuremasse kasti kokku. Ja nüüd on üks kastitäis vanu ehteid.

Need peaksid ühed vanimad ehted olema. Minu vanaema lapsepõlvest, ehk siis 1930 aastatest. Ja neid on säilinud päris palju. 

Lugesin just hiljuti, et Venemaal ja Saksamaal tehti palju ehteid peale sõda ja vahet saab teha selle järgi, et Venemaal tehtud ehted on väga robustsed. Siis ei saanud ma sellest aru, aga ise oma silmaga neid vaadates saab väga hästi aru. Vahe on silmaga nähtav. See on kindlasti Venemaal tehtud ehe.

Minu ema kingitus vanaemale, kui ta oli nii umbes 7aastane. Kujutan ainult vanaema reaktsiooni ette sellist kingitust saades. 😂

Igatahes ei ole ma seda ehet kunagi kuusel rippumas näinud. Aga minu kokkuhoidlik vanaema ei visanud kunagi midagi ära. Ilmselt seetõttu see ka säilinud on. 

PARANDUS: Ei ostnudki ema. See allveelaev oli ehtekarbis teiste ehete seas "üllatuseks" olnud. Ema kinkis hoopis punamütsikese vanaemale jõuludeks. 

Ka see ehe  peaks päris vana olema. Ei teagi, kas ema või vanaema lapsepõlvest, aga kindlasti Saksa oma. Üks lind on ka samast sarjast. Kahjuks on ta ainult saba ära kaotanud.

Jõuluehteid neljast lapsepõlvest: vanaema omast (1930aastad), ema omad (1950-ndad), minu omast (1970-ndad) ja roheline ning punane kass ning siil on minu laste (1990-ndad) ajast.

Loen, et inimestel ripuvad siiani kuusel vanad ehted. Mina neid küll ei julge riputada kuskile.  Neil see riputamiskoht on nii habras, et ei julge sealt kinnigi hoida. Pakkisin nad mullikilesse ja karpi tagasi. Vahest harva armas vaadata. 

Kaks päeva jõuludeni

 

Üks armas jõulukink. Ei raatsi mitte ära süüagi. 

Meie uue kodukoha jõulukuusk. 🎄

Toomapäev

 

Meie kuusk sel aastal. Kuna elamine on praegu suhteliselt kastiline, siis kuuse jaoks siin tõesti ruumi ei ole. 

Küll aga sain ma lõpuks omale rõduvalgustuse. Tahtsin seda juba ammu, aga mustamäel oleks pidanud juhe jooksma ukse vahelt tuppa ja seda me ei tahtnud. Siin aga on rõdul pistik täitsa olemas ja jõulutuled said seega pandud. 

Täna on toomapäev. Talve algus ja tubade koristamise aeg. Jõuludeni on veel 3 päeva. ☺

Jõulud vanalinnas

 

Käisin laupäeval "linnapeal" kondamas. Jõuluaegset vanalinna vaatamas. Sõbranna rääkis, et vanalinn on tühi ja kurb. Kivirähk kirjutas et vanalinnas ikka elu käib. Läksin siis ka vaatama, mõned kingid olid ka puudu. 

Laupäeval olukord väga kurb ei olnudki. Seda siis Harju ja Viru tänaval. Teised tänavad olid küll tühjad.

Raekoja platsi virtuaaljõuluvana.

Pisike jõuluturg oli täitsa armas. Oli glögi ja piparkooke, oli jõulunänni. 

Linnaskäiguga selgus, et oleme nüüd täitsa maainimesed. Hommikul 10.30 rongiga linna ja kell 16 jõudsin tagasi. Juuksuris käisin ka tegelikult, aga ikka kulus üheks käiguks terve päev. 

Loovõppenädal

 

Traditsiooniline jõuluküünalde süütamine ei jäänud ära. 

Kõik muu aga küll. Kahju lastest. Ma absoluutselt ei saa aru sellest ühe puuga löömisest. Eile Esimest stuudiot vaadates sain lõpuks meie valitsuse mõttemaailmast aru: kui ühel on halb, siis olgu halb kõigil. Ehk siis kui Tallinnas ja Ida-Virumaal koolid suletakse, siis miks peaksid Hiiumaa või Kihnu lapsed koolis käima ja targemaks saama kui Tallinna lapsed. Ja täpselt nii nad välja ütlesidki. 😤

No igatahes hoolimata sellest, et meie ligi 1000 õpilasega koolis oli alla 10 nakatunu, pandi kool kinni. Esimene uudis oligi ju, et koolid pannakse lihtsalt kinni, siis tulid igasugused muud variandid ka. No igatahes oleme nüüd siis loovõppel. Esialgu küll vaid 1,5 nädalat. Optimist minus on kindel, et 1. -3.klassi õpilased ikka jaanuaris kooli saavad. Sisimas on siiski mingi kahtlus, et kinni panna oli lihtne. Lahti teha on ilmselt palju raskem. 

Aga hoolimata sellest kõigest, jõuludeni on kõigest nädal aega jäänud. 🎄

Kolimine

 

Eelmine nädal möödus kolimise tähe all. Nädal aega vedasime autoga kaste, mida oli lõputult palju. Uskumatu, kui palju träni kahel inimesel olla võib. Palju viskasin ära, palju viisin taaskasutusse, aga ikka oli kaste üüratus koguses. Neljapäeval tuli kolimisfirma ja aitas meil rasked asjad ära viia. Korterisse jäid vaid mõned "üksikud asjad". Või vähemalt nii me arvasime. Reedel koristasin 5 tundi tühja korterit. 

Kui sa arvad, et rohkem ju midagi enam pole, vaid mõned asjad, siis selgub, et tuleb autoga veel mitu reisi ette võtta.

Kurb oli ka. Ikkagi peaaegu 16 aastat oli see korter meie kodu. Aga lõpuks oli see kahe korteri vahel pendeldamine nii tüütu, et laupäeval, lõplikult mustamäe korteri võtmeid uuele omanikule üle andes, oli juba tohutu kergendus. Ja kui tore oli tulla koju ning lihtsalt, kaks kätt taskus, tuppa minna. Poolteist nädalat olime ju ainult kaste tassinud. ☺

Neljapäeval kolisime, laupäeva õhtuks oli elamine lõpuks elatav. Kastihunnikud siiski jäävad meile seltsiks veel jaanuari lõpuni. Alles siis peaks köök tulema. Seega päris korda peaks me kodu alles veebruari alguseks saama. 

Advendiaeg

Käes on mu peaaegu (kevad meeldib siiski rohkem) lemmikaeg aastas. Jõulud ja jõuluootuse aeg. 

Päkapikud, jõulukalender ja glögi.

Aga sel aastal näeb mu kodu hetkel välja selline. Ja enne jaanuarit pole isegi mitte lootust, et paremaks võiks minna.

Põhjus ei ole iseenesest halb - uus kodu juba ootab me kolimist - aga mulle ei meeldi segadus ja kastide otsas elamine.

Terve tuba võib olla kaste täis, aga jõulukalender, glögi ja aknaküünlad peavad ikka omal kohal olema. Seda kommet ei saa ometi muuta. :)

 

Advendiaeg on käes

 

2020 aasta jõuluvana. 

Esimesed piparkoogid

Selle aasta esimesed (ja võimalik et ka viimased) piparkoogid.

Tüütu november

 

Novembrikuu kolmas laupäev. Hall, vihmane ja õhtuks lubas tormi. 

Hommik algas üle pika aja jälle oravajahiga. Ei saanudki aru, kas oli üks kiire orav või oli neid kaks. Igatahes kasukas hakkab halliks minema ja saba on väga kohev. Selle järgi võiks oletada, et külm ja lumine talv on tulemas.

Muidu on igav nagu alati novembris. Eile panin jõuluasjad välja. Täpselt nädal enne 1.adventi. 

Tööl on hetkel kõik vanaviisi. Peaks veel neli nädalat vastu, siis hakkab jõuluvaheaeg ja lapsed ehk püsivad kodus. Hetkel ei teagi mida arvata. Vaatan kuidas soomlased peavad rõõmsalt pikkujouluid, trennid ja koolid töötavad ning haigus püsib paremini kontrolli all kui meil. Meil on tungivalt soovitatud kõik peod ära jätta ja haigus ikka vohab edasi. Eks paari nädala pärast ole näha, kas maskikandmine aitab. Täna poes vaatasin, et umbes 2/3 inimestest kandsid maski. 

9 päeva pärast saab jõulukalendrit avama hakata. Midagi positiivset siia igavasse pimedasse novembrisse. ☺

Anna Karenina

 

Septembris käisime vaatamas Estonias "Anna Karenina" etendust. Ega midagi öelda ei olegi kui üks suurepärane etendus. Väga selge ja arusaadav. Ka balletikauge inimene peaks sellest etendusest hästi aru saama. Kui võimalik, siis soovitan vaatama minna. Ise kavatsen küll korra veel minna, seekord mehe ka kaasa võtta. ☺

Esimene võistlus

 

Vahepeal oli meil selline tähtis sündmus, nagu lapselapse esimene võistlus. Kõige olulisem võistluse juures on muidugi kleit ja soeng (ega täiskasvanutel teisiti pole :D). 

Võitlus nii väikestele on selline nunnu. Toimub 2/3 jääl, samal aja on terve grupp korraga jääl. Hilisemad võistlejad teevad samal ajal sooja. 

Ausalt öeldes olin valmis ka selleks, et hetk enne jääle minekut üeldakse mulle, et tegelikult ta ikka ei taha võistleda. Aga ilmselt aitas kambavaim. Võistlejaid oli nende uisurühmast koguni kolm. Koos tehti sooja, koos imetleti üksteise kleite ja soenguid ning koos mingi rõõmsalt jääle. Jääle läksid nagu päris sportlased, kohe hakkasid trenni tegema ja oma elemente harjutama. Nii naljakas oli vaadata. Nad olid nii asjalikud, teadsid mida teha. Treener oli ka muidugi jääl ja aitas, aga ikkagi.

Esimene võistlus läbi. Kiss&Cry nurk. Sinna jõudsime küll alles siis kui juba punktid olid öeldud ja järgmine võistleja sõitis.Aga vähemalt pildi tegime. :)

Stardivalmis. Kohe hakkab sõitma. Natuke kippus kiirustama, eks närv oli veidi sees. Aga tegelikult suhtusid kõik tüdrukud kuidagi väga mõnusalt oma võistlusesse. Pigem olid elevil kui närveerisid.

Kõik teevad veel sooja, meie Tupsul on juba dressipluus ära võetud. Ta oli teine kes jääle läks.

See hetk kus just mindi jääle sooja tegema. Dressipluuski on veel seljas.

Autasustamisel said kõik võistlejad medali, diplomi ja lillekimbu. Seetõttu ilmselt ei olnudki keegi oma koha üle ka kurb. 

Ma unustan kogu aeg ära, et see uuenenud Blogger paigutab pildid üles vastupidiselt valitutele. Seega tuleb pilte vaadata alt üles.

Hingedepäev

 

Hommik oli ilus ja päikegi paistis. Päeval aga tõusis tuul ja õhtuks on ilm päris tormiseks pöördunud. 

Minul on plaanis veel õue kõndima minna. :)

Halloween 🎃

 

Kuus aastat

 

6 aastat tagasi oli täna täpselt samasugune pilves, hall ja uduvihmane päev. 💖

Küll lapsed kasvavad kiiresti.

Hilissügis

 

Hilissügis on nüüd käes. Omamoodi ilus aeg. Puud ei ole veel raagus, lehed on kollased, ilm hall ja pime. Aga siiski mulle meeldib. ☺

Tegin eile oma "aiatööd" ära. Võtsin lilled (mis veel eilegi õitsesid) kastist ära ja istutasin kanarbiku asemele. 

Täna keerati kell vööndiaega tagasi. On selline pikk päev. Jube palju on juba tehtud, aga kell pole veel kolmgi.  Homme on vaja jälle tööle minna. Pisike sügisvaheaeg saabki läbi.

Veel nädal tagasi nägi mu lillekast välja selline.