Nõks

Linnateatri kodulehel on selle tüki kohta kirjutatud nii:
Nõks” on inglise komöödia äsja Londonisse saabunud neiust, kes tutvub juhuslikult kolme noormehega. Nood püüavad kõigest väest leida õiget „nõksu” tema südame võitmiseks. Miks tundub see ühele olevat imelihtne, teisele aga ületamatult keeruline? Ja mida arvab poiste tähelepanust neiu ise? Flirdi ja armumise ümber keerlevat näitemängu iseloomustab muretus, rõõm ja situatsioonikoomika. 1961. aastal kirjutatud „Nõks” tõi autorile omal ajal suurt menu Londoni teatris Royal Court, näidendist vändati ka film, mis pälvis Cannes’i festivalil „Kuldse palmioksa”.

Etendus oli täpselt selline, nagu ma reede õhtul ühelt etenduselt ootan. Kerge, mõnus, hästi mängitud. Näitlejate valik oli hea ja mängisid nad tõesti hästi (istusime esimeses reas, kõik oli väga hästi näha :D ) Samas ei olenud see lihtsalt mingi sisutu komöödia, vaid Linnateatrile omaselt oli ka "kiiks" asjal sees. Mulle igatahes väga meeldis. :)

Jälle eksamiteaeg käes

Homme siis läheb lahti. Kirjandiga.
Juba viimased viis aastat on iga kevad tähendanud meie perele seda, et keegi teeb lõpueksameid. Alguses soojenduseks olid mõned aastad 9.klassi lõpueksameid, nüüd juba kolmas aasta järjest siis riigieksamid. Sel kevadel elame siis kaasa noorema poja elukaaslase ja mehe täditütre koolilõpule.
Selle aasta lõpukirjadite teemad siis siit :)

Kunst koduõues

Millegipärast ma enam ei näe oma pilte enne kui tekst on üles saanud. Nii ei ole üldse huvitav miskit juurde kirjutada. :)
Eile peale pikka tööpäeva (ja eile oli tööpäev tõsti eriti pikk) koju tulles, avastasin ma sellise asja oma koduõelt. Siis hakkas mulle meenuma, et olin kuskilt midagi selle kohta ka lugenud. Aga ma ei osanud arvata, et Mustamäele skulptuuri üles panek tähendab seda, et see otse mu koduõue kerkib. Käsin siis õhtul seda ka lähemalt kaemas ja tegin ka mõne pildi.

Treening tähtedega

Tänahommikune trenn oli kui treening tähtedega. Mõlemad Glebovid olid meiega samaaegselt jääl. Meie muidugi koperdasime neil pidevalt jalus ja segasime nende hüppeid. :)
Täna pandi meile (suviseks :D) harjutamiseks pisike kava kokku: kaks peitesammu (kolmikpööre, väljaaste, tagurpidi ülejalasamm), valsisamm, kaks galoppi, kolmikhüpe, pirett ilusa väljasõiduga, kaks ülejalasammu (et pearinglusest toibuda) ja ilus pääsuke (vähemalt 10 sek, hea oleks kui välimisel kandil) lõppu.
Kahjuks võib-olla oli see sel kevadel viimane trenn, sest meie jää pandi täna sulama. Aga ehk leiame siiski mingi ühise aja veel, sest Premia jäähall ja jäähokiväljak on veel poole maini avatud.

Pilt muutub kevadisemaks

Täna tehtud pildil enam lund ei paistagi. Siin-seal seda siiski leidub, aga väga ruttu sulas kõik ära. Huvitav on see, et meie metsas on kaks kohta mis igal aastal uputavad. Sel aastal aga hoolimata sellest, et pool Eestit upub, on meie mets kuiv. :)

Homme näeme!

Homme näeme on siis Linnateatri uus improvisatsiooni lavastus. Kui Hecuba pärast oli tervik, ühe näitleja raske (aga kõrvalt väga naljakas) päev. Siis Homme näeme! koosneb erinevatest sketśidest. Ja äratundmisrõõmu on ehk rohkem nendel, kes ka nõuka-aega mäletavad.
Kui võimalik, siis soovitan vaatama minna. Kahjuks tundub, et sellekevadised etendused on kõik välja müüdud.

Kauneid kevadpühi!

Muru on natuke räsida saanud, sest Sigudik käis veidi näksimas.

Kevad ikka läheneb

1.aprillil nägi pilt meie rõdult välja selline. Lumi sulab lausa iga tunniga.