Lapsepõlveradadel

Käisime täna mu lapsepõlvemälestuste jälgi otsimas. Kuskilt mälusopist tulid meelde isegi teekäänakud. Näiteks tundsin ma ära oma vanavanatädi Liisi kodu, sest teadsin, et sealt pöörab tee ära. Pööras ka. Maja ise oli täiesti uueks ehitatud. 

Ma polnud seal 40 aastat käinud. Tõenäoliselt vist paarkümmend aastat tagasi käisin korra ka seal, aga ma ise ei mäletagi seda. Mees mäletas. 😁

Minu vanaema lapsepõlvekodu. Ma arvasin, et seda maja pole enam olemas, aga suhteliselt heas korras paistis olevat isegi. Tundus küll, et seda kasutatakse hetkel panipaigana. Kunagi oli maja ümber lilleaed. Pojengid ja liiliad olid kindlasti. Välisukse ees pole enam ka treppi. Ukse kõrval oli köögiaken ning siis tuba. Tagumine tuba oli kasutusel vaid suvel, sest seal polnud kütet. Teine hoone oli vanasti laut. Suur maakelder oli siin kuskil ka. Praegu ei näinud. See on see kodu, kuhu mu vanaema enne surma tagasi tahtis. Kus kevadeti oli palju sireleid ja toomingaid. 

Praegu peaks seal elama mu vanaonu, aga uus maja oli eemal ja ma ühtegi inimest ei näinud seal liikumas. 

Metsatee mida mööda sai vanasti bussi peatusesse mindud. Praegu pole enam peatust ja ka tee on hoopis pikemaks ja käänulisemaks tehtud. 
 

Emadepäeva puhul üks vana pilt

Pilt minu emast nii umbes 40 aastat tagasi. Pildil istub ema süles mu väike vend.

Lapsepõlve radadel

 Siin siis nüüd suvitame, samas kohas kus ma veetsin oma lapsepõlve suved. Jalutan koeraga samal metsateel kust vanasti ujuma läksime või siis teisel teel, mida mööda sai piima järel käidud. Tookord oli see ikka selline maakoht, mis siis, et asus ikka Tallinnas.
See pilt ongi tehtud teerajal, mida mööda vanasti sai piima järele mindud. Tee oli pikk ja vahel olin ma vanemate peale pahane, et nad mu pikale ja ohtlikule (ikkagi läbi väikese metsatuka) teele üksi saadavad. See "pikk" tee on minu praeguse arvestuse järgi oma 200 m või veidi vähem. ☺
Tõsi, praegu on paar maja selle metsatuka olematuks muutnud, vaid väike teerada läheb tee ääres puude vahel.

See vist peaks mu mälu järgi olema vana metsavahi maja. Aga kuna seal on mitu viilkatusega maja, siis päris kindel ma enam oma mälu peale ei ole ka. Aastaid tagasi oli siin metsatuka sees vaid üks maja, metsavahi oma. Ja selles majapidamises peeti lehma. Ja meie pere tõi nende käest piima. Ning koht asus metsa sees. ☺
Nüüd on siin linn mis linn. Pole kahtlustki. ☺

Tänane suvitusilm on küll väike pettumus. Hommikul sadas kõvasti, vahepeal oli küll päikest, aga hetkel on jälle pilves. Nii palju siis lubatud soojemast päevast sel nädalal.

Vanad autod

 Sattusime nädalavahetusel Kunstimäe külalistemajja sünnipäevale. Ja seal õue peal nad seisid. Volga ja BMW. Tõsiselt ägedad nägid välja. BMW on minu arust just selline nagu sõjafilmides sakslastel sõitmiseks oli. :)

Teine oli Volga. Kuskilt mälestustest kerkib esile, et vist kunagi kauges lapsepõlves sõitsid sellised ka tänavatel Nii 70 alguses. Aga kindel muidugi olla ei saa. :)

Eurovision 60

 Laupäeva õhtul telekat klõpsides sattusin juhuslikult sellise kontserdi peale nagu Eurovision 60. Meenutati kunagisi võitjaid ja mõned tollased võitjad laulsid oma toonase laulu nüüd uuesti üle. Väga nostalgiline kontsert oli. :)
Ka Padarit ja Bentonit näidati, küll ainult jupikest nende toonasest võidust. Koos ühele lavale nad enam vist ei mahu ja tõenäoliselt neid ka ei kutsutud osalema.Aga Dima Bilan laulis uuesti ja Loreen ja Lordi. Nemad siis uuema-aja võitjatest.

 Aga hoopis nostalgilisem oli vaadata oma kunagisi lapsepõlve-aegseid võitjaid. Näiteks Nicole. Mina olin siis 11 kui tema võitis. Ja see laul oli no nii-ii-ii ilus. :)
Nüüd siis laulis Nicole oma laulu uuesti. Ja minu meelest näeb ta nüüd (33 aastat hiljem) palju parem välja kui toona. Ok, tollane mood oli õudne.:)

Aga mis oli kuidagi eriti sümboolne, sakslanna laulis rahulaulu ja terve lavaesine oli täis vene lippudega lehvitavaid inimesi. Selle pärast ma tegelikult telefoniga paar pilti tegin. Kahjuks ei ole selle pildi pealt seda hästi näha, aga enamus lipud lava ees on venemaa omad. :)

Mälestused

Juba 20 aastat. Tundub nagu oleks see alles olnud. Tüdrukud oleksid nüüd juba täiskasvanud olnud, üks 20, teine 22-aastane.

Antibes

Eelviimasel päeval otsustasime sõita linna nimega Antibes. Ja kuni sinnamaani olime me reisinud bussidega, siis seekord tahtsime rongiga minna. See oli samuti väga armas väike linn. Üsna võimatu ära eksida - kõik teed viisid turule. Vähemalt meid. Või siis mere äärde. Pärast avastasime, et oleksime ikka jõudnud Canne´s ka ära käia, aga seekord me sinna ei läinud - arvasime, et aega jääb väheks kahe linna jaoks. Seal siis olid lõpuks liivarannad. Kui rannapuhkusele minna, siis ilmselt olekski targem hotell hoopis Cannes või Antibesesse võtta. Mulle isiklikult need kivised rannad väga ei meeldinud, aga ma pole ka väga rannainimene. :)

...

Mu vanaema oleks eile saanud 87-aastaseks.

Mälestuspäev

Ja ongi juba aasta möödas. Käisime surnuaial, meenutasime vanaema.

Hingedepäev

Käisime täna surnuaias küünlaid süütamas. Metsakalmistul oli palju rahvast. Väga palju põlevaid küünlaid. Pimedas oli see kõik ilmselt väga ilus. Meie siiski pimeda peale jääda ei tahtnud, käisime juba päeval ära.

Kodus põleb küünal aknal. Vaatasime enne pilte ja meenutasime vanaema.
See aasta on mul eriti raske olnud. Jaanuaris suri isapoolne vanaema, aprillis vanaonu ja juunis emapoolne vanaema. :(

Veel mälestusi

Veel vanu jõuluehteid. Üks karbitäis juba meil kodus on. Nüüd kolis teine juurde.  Ehteid minu ema lapsepõlvest ja paar vanaema omast ka (maasikad, teised vist on juba hilisemast ajast).

Kassiga klaas - kui meie lapsed olime, siis oli neid mitu. Koeraga oli veel ja vist veel mingi pildiga. Alles on jäänud vaid see üks. Morsiklaasid on ka minu lapsepõlve ajast.
Kastmekannu kohta ütles mu ema rangelt: Sul ei olegi kastmekannu. Ja vastuvaidlemise välistamiseks tõstis selle mulle kotti. Just see oli meie kodust veel puudu. :D
Ja kohvitassid. Need on mu vanavanaema omad. Ma ei raatsinud neist loobuda, sest mäletan hästi kuidas neist alati teed joodi (või kohvi?). Lagedi vanaemal oli köögis selline vanaaegne kummut, kus olid tassid ilusti klaasi taga. Ja kui me sinna läksime, siis joodi alati teed (või kohvi, ei mäletagi).
Alles olid vanaema juures siis need neli tassi ja ma tõin nad koju.

Roosa maasikaga tassiga on mul veel mälestus, kuidas vanavanaema tegi vaarikavarreteed (mis oli jube hea) ja siis istusime temaga kahekesi toas kui teised õues tööd tegid ja tema rääkis mulle igasuguseid asju mida toona üldse rääkida ei tohtinud. :) Näiteks kuidas vene ohvitseriprouad öösärkides teatris käisid ja kuidad venelased Tallinna pommitasid 9.märtsil ja nemad oma kodust Tallinna põlemist keldri katuselt vaatasid.Ühesõnaga rääkis igasuguseid huvitavaid asju. Mina olin tookord nii 4-5 aastane ehk. Täditütrega rääkides (kes on minust vaid pool aastat vanem) selgus, et temale polnud vanavanaema midagi rääkinud. Või ei mäleta ta seda enam?

Mälestused

Käisme koristamas vanaema korterit. Ja olid mõned asjad, mida ma ei suutnud kuidagi omale võtmata jätta. Kuigi ma ise neid kasutama ei hakka. :)
Aga nad on nii vanema omad. See must käekott, see oli tal olemas juba siis kui mina väike olin ja kübaraid olid tal ka terve kapitäis. Valisin siis omale ühe mäletuseks (ise ma kahjuks ei ole kübarainimene). Või see narmastega sall. Jällegi nii vanemalik.
Ning kaks vanema enda tehtud linikut. Neid mul on tegelikult juba kapitäis ennegi olemas.
Ja pildistamise ajaks sättis koer ka ennast esiplaanile.

See vihmavari on minu ema kingitud vanemale, kui ema oli alles laps. Täiesti terve, selline vanaegne. Kui Krissu oli alles väike, siis ükskord ta küsis vanemalt seda endale (no ta oli siis nii 3-4aastane ehk) ja vanaema arvas, et kui tema ükskord ära sureb, siis saab Krissu selle endale. Tõingi siis selle nüüd koju "pärandueks". :)

Karp piltidega. Kui Helle on hädas, mida piltidega teha, siis mina tõin neid esialgu hunniku juurde.
Siin piltide peal on minu ema (vasakul) 1950 ja mina 1972 aastal.

Üks vanema pluus, jällegi minu lapsepõlve ajast.

Ja sellest raamatust ei saanud ma ka mööda minna. :)

Kurb aasta

Jaanuari alguses suri mu isapoolne vanaema. Täna lahkus mu vanaonu. Vanaonu oli 92-aastane, aga seda ei oleks ilmselt mitte keegi uskunud. Terve oma elu mäletan ma teda ühesugusena. Isegi soeng oli sama. Ja võib-olla oli ta viimane elusolev partisan? Ta nimelt oli sõja ajal partisan. Aga kahjuks (partisanile kohaselt) ei rääkinud ta oma minevikust midagi. Vahel harva vaid üht-teist meenutas, sedagi napilt ja viis ruttu jutu mujale. Minu lapsepõlve ajal töötas ta ministeeriumis ja sõitis ringi Volgaga ning tõi martsipani. :)

Aga ta oli hea inimene. Peale sõda taheti minu vanaisa ema kulakuks teha (vanaonu õemehe ema siis) ja seda saadeti uurima just minelt minu vanaonu (kohutavalt õel plaan sugulasi üksteise taganst nuhkima panna!). Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga mu vanavanaema Siberisse igatahes ei saadetud tagasi ja suhted peresiseselt olid head edasi.

Pildil õpetab ta möödunud suvel oma lapselapsi kala püüdma.

Kooli kokkutulek

Mina olen lõpetanud ühe Tallina magalarajooni mammutkooli. Nagu kooli aastapäevakõnes direktor ütles, olid ajad kui siin koolis õppis üle 1400 õpilase. Sel ajal olin ka mina selle kooli õpilane. Läksin sinna kooli siis kui see avati, 1982 aastal, 5.klassi. Ja käisin kuni keskkooli lõpuni välja.
Minu kooliajal nägi see paik välja küll üsna teistsugune. Rääkimata sellest, et muru oli siis alati niidetud, polnud neid puid ka tol ajal veel siin kasvamas. Kollast värvi on see koolimaja alati olnud.

Kahjuks otsustati see kool 2005.aastal sulgeda. Selle kooli jõudsid lõpetada 19 lendu.
Siin oli minu ajal kooli peauks. Ja oli ka nüüd. Tean, et vahepealsetel aegadel siseneti kooli tagauksest.
Kuna ka mu vanemad kolisid pärast minu kooli lõpetamist Lasnamäelt ära, siis pole mul enam ühtegi põhjust Lasnamäel käimiseks olnud. Olen vahel sealt vaid autoga läbi sõitma juhtunud. Seekord läksin bussiga üle 23 aasta esimest korda Lasnamäele. Tuletasin meelde, et kui me seal elasime, siis läks sinna buss number 44. Lootes, et bussi marsruut on ikka sama, suundusingi bussiga number 44 Lasnamäele. Väike võbelus oli ka millegipärast sees. :)
Vaatasin aknast välja ja igasugused mälestused tulid pähe. Järgmisel suvel võtan fotoka ja ratta ja lähen Lasnamäele oma mälestusi otsima. :)

Kooli garderoobid. Mitte midagi ei ole muutunud. Milleks need ahvipuurid ehitati, ei teagi. Algusaastatel neid puure ei olnud ja garderoobidel oli tavalised kinnised uksed ees. Kas hakkasid popitajad end seal peaitma või oli palju vargusi garderoobidest? Igatahes mingi aeg ehitati need puurid ja kõik need olid veel lukus ka. Võti oli koolitädi käes.

Direktor Tõnu Mändver kõnet pidamas. Minu mäletamist mööda olid tal alati sellised mõnusad humoorikad kõned. Ja ka seekord oli kõne lühike ja naljakas.

Selle augu lõid kooliseina minu klassivennad. Kes täpselt, ei mäleta enam. Aga mäletan missuguse häbistava kõne pidas meile klassijuhataja. Et uus kool, riik ehitas ja meie kohe lõhume. See juhtus 30 aastat tagasi, kooli esimesel tegutsemisaastal. Pandi sinna augu sisse plörts segu ja nii ta jäi. Keegi ei lihvinud, keegi ei värvinud seda kohta ära. Nagu must südametunnistus.
Ja 30 aastat hiljem on see ka endiselt nii.

Isegi klassiruumid seisavad millegi ootuses. Minu meelest peaks see üks meie klassi koduklassidest olema. Kui ma ikka õigesti mäletasin. Kool nimelt on ju tühi. Kasutatakse vaid väikeste osa, suurte osa seisab niisama juba seitsmendat aastat.

Kooli koridor. Seina ääres on radikad. Kool oli tollal nii külm, et kõik vahetunnid kogunesime me koridoris radikate ette sooja.

Meie popinurk. See oli neljadal korrusel. See uks, mis lahti on viib tüdrukute wc-sse. Kui keegi tuli, siis lipsasime vaikselt wc-sse peitu. Valik iseenesest oli naljaks, sest see koht oli otse meie klassijuhataja klassi ukse taga.

Meie viimane koduklass. Ajalooklass.

Kooli koridorid olid sellised pikad, kitsad ja pimedad.

Kui enne kokkutulekut tuli kiri, et tuletage koolilaulu sõnad meelde, siis mina olin kindel, et meie ajal ei olnud koolil mingit oma laulu. Isegi siis kui sõnad sain, ikka olin kindel, et ma sellest laulust ei tea midagi. Aga kohe kui esimesed taktid kõlasid, tuli mul järsku terve laul meelde. Oli peas nii viis kui sõnad. Kui palju kordi me seda laulu laulnud oleme, kes seda enam mäletab, aga täiesti peas oli kõik. :)

Õhtusest peost pilte ei teinud, vaid ühe lennu ühispildi tegime. Oli tore oma vanu koolikaaslasi näha. Ja tegelikult oli väga-väga-väga vahva üritus. Koju jõudsin alles pool kolm öösel.

Sain WC-s kokku mingite tibidega, kes rõõmsalt pärisid, et mis lennust ma olen. Kuuldes, et mina 5 lend olen oli vastus täiesti siiras: kas nii vanu inimesi siin ka on? :D

...

"Estonia" hukust möödub täna juba 18 aastat. See aeg tundub nüüd vaadates nii kaugel olevat. Eks 18aastat on muidugi pikk aeg ka.
Katastroofi noorim ohver oleks ka juulis saanud juba täisealiseks.

Manamanah 1976

Minu lapsepõlv. :)
Muppetid ja konn Kermit olid mu lapsepõlve lahutamatud osad.

Lapsepõlvemaal

Kui ma väike olin (ikka väga väike, umbes 5 eluaastani ma arvan), siis suvitasin ma tihti vanavanemate pool Võrus. Kahjuks aga läks elu niimoodi, et pärast seda ma enam neid ei näinudki. Teismeeas üritasin uuesti suhteid soojendada, aga kuidagi jäi siis ikka asi soiku. Kes süüdi selles on ma ei teagi. Kardan, et suuresti ka ma ise.
Vanaisa surigi nii ära, et ma teda ei näinud. Alles on vaid korteriukse peale vanaisa allkirja järgi tehtud uksesilt.


Selles majas elasid mu vanavanemad ja vanaema elab seal ka praegu. On 88-aastane ja kahjuks jäin ma oma sinna minekuga siiski veidi hiljaks. Sest aeg on teinud oma töö ja minu mälestute vanaema enam pole. Lõpuks vist sai ta siiski aru kes ma olen. Alguses pidas mind niisama sisseastunud inimeseks.
Olen nende üles otsimisest mõeldnud juba aastaid. Aga äkki eelmisest aastast alates on mu "kadunud" sugulased kuidagi hops ja hops iseenesest mu ellu ilmuma hakanud. Ju siis nüüd oligi õige aeg.


Liivalossid. Sydney ooperimaja Tamula ääres.


Kui mina väike olin, siis küll nii uhket randa siin ei olnud.


Tamula promenaad ei jää millegi poolest alla Pärnu omale. Oli isegi mõnusam, sest rahvast oli mõnusale hommikupoolikule vaatamata väga vähe.


Minu tädi koos oma lapsepõlvesõbrannaga naabermajast.


Luigepere Roosisaare silla juures.

Aasta tagasi

Aasta tagasi elasime Põhja-Rootsis üle ränga õnnetuse. Meiega ei juhtunud midagi, minul mõned sinikad näos, mehel jalg marraskil. Mõned inimesed meie seltskonnast vajasid siiski ka arstiabi, aga vastutulnud auto jaoks oli õnnetus kahjuks hirmsate tagasjärgedega. Hukkus 8-aastane tüdruk ja tema ema polnud vähemalt eelmisel sügisel veel koomast välja tulnud.


Üks väike tähelepanematus - ja terve elu võib muutuda. :(

Mälestusi eurovisioonist

1985 aasta võitjamaa oli Norra. Oli mu tollane lemmik tükk aega. Tänagi kuulaste tuli nostalgia peale. :)




Sandra Kimi fännasime tollal kõvasti. Missugused riided, missugused tantsusammud (neid sai koolipidudel kõvasti järele tehtud). Laulu lasime muudkui uuesti ja uuesti ja kui üks kassett hakkas otsa saama, siis lindistasime jälle ümber. :D




Laul on sama, aga mehed vanad. 1984 aastal olid nad nii nunnud noored kutid. :)

Kurb tähtpäev

15 aastat tagasi kukkus meie kodus öösel umbes pool kaks riiul seinalt alla. Oli selline kolmekordne riiul, kus peal plekist maitseainetopsid (need täpilised). Riiul oli selle koha peal seisnud juba mitu aastat ja pärast seisis ta seal edasi ja kordagi rohkem ei kukkunud. Aga selline imelik kokkusattumus. Kuna ma pahuralt seda kõike öösel koristasin, siis vaatasin ka kella. Ja kell oli pool kaks.
Hommikul läksin tööle, terve maa oli kollaseid lehti paksult täis ja vihma sadas. Tööl kuulsin mis oli juhtunud. Ülejäänust on meeles see uskumatuse tunne (suured laevad Läänemeres ju ei upu?) ja lõputud pääsenute nimekirjad telekas.
Selles laevas olid kaks pisikest tüdrukut, kes iial ei kasva suureks. Nad oleksid nüüdseks juba teismelised olnud, üks 15 ja teine 17 aastat vanad. Mida pidid üle elama nende vanemad, kes ise ehk veel olesid pääseda suutnud, aga kahe väikese lapsega kohe kindlasti mitte. :(
Laevahuku põhjustest on räägitud palju. Mina ise keeldun uskumast midagi muud kui ametlik verisioon, sest kõik "muu" tundub uskumatu. Inimesed ei saa olla ju ometi nii õelad.
Kurb, väga kurb tähtpäev on täna.