Käisime täna mu lapsepõlvemälestuste jälgi otsimas. Kuskilt mälusopist tulid meelde isegi teekäänakud. Näiteks tundsin ma ära oma vanavanatädi Liisi kodu, sest teadsin, et sealt pöörab tee ära. Pööras ka. Maja ise oli täiesti uueks ehitatud.
Ma polnud seal 40 aastat käinud. Tõenäoliselt vist paarkümmend aastat tagasi käisin korra ka seal, aga ma ise ei mäletagi seda. Mees mäletas. 😁
Minu vanaema lapsepõlvekodu. Ma arvasin, et seda maja pole enam olemas, aga suhteliselt heas korras paistis olevat isegi. Tundus küll, et seda kasutatakse hetkel panipaigana. Kunagi oli maja ümber lilleaed. Pojengid ja liiliad olid kindlasti. Välisukse ees pole enam ka treppi. Ukse kõrval oli köögiaken ning siis tuba. Tagumine tuba oli kasutusel vaid suvel, sest seal polnud kütet. Teine hoone oli vanasti laut. Suur maakelder oli siin kuskil ka. Praegu ei näinud. See on see kodu, kuhu mu vanaema enne surma tagasi tahtis. Kus kevadeti oli palju sireleid ja toomingaid.
Praegu peaks seal elama mu vanaonu, aga uus maja oli eemal ja ma ühtegi inimest ei näinud seal liikumas.
Metsatee mida mööda sai vanasti bussi peatusesse mindud. Praegu pole enam peatust ja ka tee on hoopis pikemaks ja käänulisemaks tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar