Kurb aasta

Jaanuari alguses suri mu isapoolne vanaema. Täna lahkus mu vanaonu. Vanaonu oli 92-aastane, aga seda ei oleks ilmselt mitte keegi uskunud. Terve oma elu mäletan ma teda ühesugusena. Isegi soeng oli sama. Ja võib-olla oli ta viimane elusolev partisan? Ta nimelt oli sõja ajal partisan. Aga kahjuks (partisanile kohaselt) ei rääkinud ta oma minevikust midagi. Vahel harva vaid üht-teist meenutas, sedagi napilt ja viis ruttu jutu mujale. Minu lapsepõlve ajal töötas ta ministeeriumis ja sõitis ringi Volgaga ning tõi martsipani. :)

Aga ta oli hea inimene. Peale sõda taheti minu vanaisa ema kulakuks teha (vanaonu õemehe ema siis) ja seda saadeti uurima just minelt minu vanaonu (kohutavalt õel plaan sugulasi üksteise taganst nuhkima panna!). Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga mu vanavanaema Siberisse igatahes ei saadetud tagasi ja suhted peresiseselt olid head edasi.

Pildil õpetab ta möödunud suvel oma lapselapsi kala püüdma.