Kui ma väike olin (ikka väga väike, umbes 5 eluaastani ma arvan), siis suvitasin ma tihti vanavanemate pool Võrus. Kahjuks aga läks elu niimoodi, et pärast seda ma enam neid ei näinudki. Teismeeas üritasin uuesti suhteid soojendada, aga kuidagi jäi siis ikka asi soiku. Kes süüdi selles on ma ei teagi. Kardan, et suuresti ka ma ise.
Vanaisa surigi nii ära, et ma teda ei näinud. Alles on vaid korteriukse peale vanaisa allkirja järgi tehtud uksesilt.
Selles majas elasid mu vanavanemad ja vanaema elab seal ka praegu. On 88-aastane ja kahjuks jäin ma oma sinna minekuga siiski veidi hiljaks. Sest aeg on teinud oma töö ja minu mälestute vanaema enam pole. Lõpuks vist sai ta siiski aru kes ma olen. Alguses pidas mind niisama sisseastunud inimeseks.
Olen nende üles otsimisest mõeldnud juba aastaid. Aga äkki eelmisest aastast alates on mu "kadunud" sugulased kuidagi hops ja hops iseenesest mu ellu ilmuma hakanud. Ju siis nüüd oligi õige aeg.
Liivalossid. Sydney ooperimaja Tamula ääres.
Kui mina väike olin, siis küll nii uhket randa siin ei olnud.
Tamula promenaad ei jää millegi poolest alla Pärnu omale. Oli isegi mõnusam, sest rahvast oli mõnusale hommikupoolikule vaatamata väga vähe.
Minu tädi koos oma lapsepõlvesõbrannaga naabermajast.
Luigepere Roosisaare silla juures.
2 kommentaari:
huvitav keerdkäikudega lugu ja väga kenad pildid. Kuna mul pole Võruga pistmist, siis tekitasid tahtmise sinna sõit ja oma silmaga vaadata.
Kardan, et selliseid lugusid hakkab tänapäeval üha rohkem tekkima. Kärgperede aeg.
Võru on ilus, aga mul pole sealkandis kedagi, kellele külla võiks minna.
Postita kommentaar