Lapsed on kuidagi märkamatult suureks saanud. Päris õige see muidugi ei ole, ma tean küll, et nad on suured. Aga ikkagi see päev kus asjad kokku paitakse ja kodust välja kolitakse on veidi nukker.
Muidugi on mul hea meel, et mu lastel läheb hästi ja nad saavad ise hakkama. Aga kuidagi kurb on ka.
Noorem poeg elab juba aastaid eraldi, tema väljakolimine läks kuidagi nii möödaminnes. Sest tuba ei jäänud tühjaks (poisid jagasid tuba). Nüüd aga jääba tuba tühjaks.
No kauaks muidugi see tuba tühjaks ei jää. Kõigepealt kolime nüüd pesamuna sinna tuppa (on vähe suurem ja kohe välisukse lähedal) ja teises toas teeme remondi (mh, alles me mu meelest tegime seal remonti) ja saan omale lõpuks ometi söögitoa. :)


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar