Sissejuhatuseks ehk niipalju, et kuigi minu vanemad on kõvad seenelkäijad ja minagi lapsena igal sügisel seenemetsas käisin, siis oma hilisemas elus olen seenel sattunud ikka väga harva. Ehk paar-kolm korda.
Reedel aga helistas ema ja teatas, et nad tulevad ja võtavad mu laupäevahommikul peale. Nii ma siis üle viietestkümne aasta (vähemalt, kui mitte rohkem) sattusin ootamatult seenele. Ja seeni oli palju. Ja suuri. Siin siis kaseriisikas, neid oli terve rida ülisuuri. Tegelikult ma neid korjama ei hakanudki, sest arvasin, et nad on nii kui nii ussitanud, jäägu parem metsa kaunistama.
Siin on see suurte seente rida siis kaugusesse minemas näha.
Veel ühed imelikud seened, ilmselt mitte söödavad, aga moodustasid tiheda ringi.
Ja seened, mis kasvasid puu peal.
Punaseid kärbseseeni ma ei näinudki eriti. Nii, et eriti ilusat pilti punastest kärbseseentest ei saanudki. Küll aga nägin valgeid ja rohelisi kärbseseeni. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et oleks ikka võinud neid pildistada ka.
Meie saak. Vähem kui paari tuuniga. Isa korv jäi seekord tühemaks, sest ta kohtus metsas mingi loomaga ja see ajas tal isu metsa olla ära. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar