Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et jõulude pidamine oleks kuidagi halvamaiguline olnud. Meie peres tähistati jõule alati Pirital, vanavanemate juures. Ka kuusk toodi tuppa ikka jõuludeks, ja seda toomas käisime minu mäletamist mööda keskturul. Jõuluajal oli Pirital enamasti palju rahvast. Vanaemale-vanaisalele lisaks tädi pere ja meie pere. Ja peaaegu alati olid (vist) ka Armilda ja Pekka. Oli tavapärane jõululaud, jõuluvana ja jõulukingid. Keegi ei peitnud jõulupuud kardinate taha ega olnud meil vennaga keelatud koolis jõuludest rääkida. Alles sel aastal kuulsin tädi käest, et Pirita maja oli olnud pideva jälgimise all. Mina (ja ma usun, et Pekka, rääkimata Merlest-Peterist) seda küll tähele ei pannud.
Mäletan, et kui öösel Piritalt ära tulime, siis Metsakalmistul hauad särasid tuledes. Ka üleeile palusin mehel ringi sisse teha vanemate juurde sõites, et sõidaksime Metsakalmistu juurest läbi ja vaataksime seda tuledemerd haudadel, aga kahjuks pidin veidi pettuma. Tol ajal oli autosid vähe ja kui meie koju sõitsime, siis olime me ainus auto teel, lisaks polnud tollal tänavavalgustust Metsakalmistu juures, tee oli pime ja siis need küünald surnuaias. Oli meeletust kena. Nüüd aga kahjuks tuled teel rikkusid selle ilusa pildi ära. Tõsi, surnuaed oli küünaldes küll, aga seda effekti, et see kõik pimeduses kumaks, seda enam ei olnud.
Kui mu vend alles 1.klassis käis, siis oli jõululaupäeval alles kool. Mu vend ronis jalgadega toolile ja hüüdis:"Täna on jõululaupäev, häid jõule kõigile!" Mille peale oli ta klassivend teda pahaselt müksanud ja öelnud:"Mis sa valetad, täna on teisipäev!" :D
Mu vend nimelt käis mu ema klassis ja ema nägi seda kõike pealt. Aga see jälle kinnitab minu mälestusi, et meie peres pole jõuludest mingit saladust kunagi tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar