Eurovisioon

Otse loomulikult, nagu enamus Eestimaast, vaatasime meiegi laupäeval Eurovisiooni. Mulle ei meeldi vaadata enne laule neid tutvustavaid videosid, tore on näha neid alati esmakordselt. Sel aastal tegelikult ei meeldinud mulle peale Eesti ja Norra loo õieti midagi. Tegelikult olid enam-vähem ka Soome, Isalandi ja Rootsi lugu. Aga kõik muu oli ühesuguselt igav mass.

Hakkasin hoopis mõtlema Eurovisiooni peale oma lapsepõlves. Siis oli maikuus Eurovisiooni-õhtu peaaegu sama vahva kui jõulud. Kaeti elutuppa laud, isa seadis maki lindistama. Otse loomulikult ei tohtinud sel ajal joosta või mängida, isegi tantsima (mul oli lapsena raskusi paigalpüsimisega, ma kogu aeg tantsisin) saadeti mind esikusse. Ja ma täiesti mäletan võidulugusid oma varasest lapsepõlvest. Muidugi, tollal tehti võiduloost kohe varsti enamasti ka eestikeelne "omalugu" ja eks seetõttu olid need lood ka populaarsemad rahva hulgas.

Tegelikult kadus nn "vana" Eurovisioon ära (vist) 1999. aastal, kui lavalt kadusid ära orkester ja dirigent. Pärast seda ei ole Eurovisioon enam see.

Aga Sandra Kim i võit - see oli midagi enneolematut. Me olime samavanad siis, ja imetlesime teda kõvasti. Missugune soeng, riietus ja hääl! Vapustav! :D

Lisaksin siia ka videod lauludest, aga ma ei ole veel aru saanud, kuidas seda tehakse. Kui selgeks saan, siis lisan. :S

Või Nicole oma rahulauluga mõned aastad enne seda. Selle lauluga esinesime isegi aastaid, see oli meie ansambli "kindla peale minek". Unepealt võisime ka esinema minna.

Rootsi poisid Harreys (kirjutati vist nii), nende laul oli äge ja poisid ise nii nunnud-nii nunnud! :D

Isegi ABBA võitu mäletan, kuigi ma siis pidin üsna väike olema. No igatahes oli igakevadine Eurovisioon suursündmus, millest räägiti veel nädalaid. Mitte nii nagu nüüd, oli ja juba päev hiljem on unustatud.

Minu ema

Meie lilled emale, ehk siis kirsipuu sel aastal hoopis.

Ja selle potikese tõid mulle minu lapsed. :)

Kui mina sündisin, siis olid mu vanemad ise alles tudengid. Nii, et mina oli tüüpiline tudengite laps. Veetsin aega loengutes magades ja olin ema sõbrannade juures "hoiul".
Kui ma oli 1,5 aastane oli mu ema praktikal Tabasalu pioneerilaagris. Ja minagi olin seal koos temaga. Mõni aasta hiljem oli mu ema malevas komandör ja jällegi, noorim malevlane olin mina. Eks kõik see tegi mind maru noorelt iseseisvaks. Ja mu ema nägi tollal nii noor välja, et teda peeti mu vanemaks õeks ja mu vanaema (kes ei olnud mitte tüüpiline vanaema, vaid kübar peas- küüned alati lakitud-proua) peeti meie emaks.
Alles suvel enne kooliminekut sündis mulle noorem vend. Niikaua sain nautida üksiklapse elu. Meie ema on alati maru rahulik. Ükskõik kui suure sigadusega ma hakkama ei saanud, ikka oli ta vana rahu ise. Mu sõbranna naerab siiamaani mu ema ühte reageeringut. Nimelt kui mu vend saabus koju tunde peale kokkulepitud aega, siis lausus mu ema marurahulikult: ma olen su peale väga kuri. Ja kõik. Kui tema ema oli kuri, siis ei pidanud ta seda mitte ütlema, vaid sellest sai juba kilomeeter eemalt kuulda. :)
Kui ta vanaemaks sai, oli ta alles 39-aastane. Minu lastele on ta olnud hea vanaema, kelle juurde on lapsed alati oodatud. Nüüdseks on tal juba 5 lapselast. Esimene sats (ehk siis minu lapsed) juba tasapisi täiskasvanuks saamas, venna omad aga alles pisikesed, kes vajavad vanaema sagedamini.
Ma ikka tunnen, et mul on emaga väga vedanud. :)
Ilusat emadepäeva sulle, ema!

Aknad puhtaks

Eile tegime kodus põhjaliku koristamise. Koos akende-kardinate pesuga. Mina haarasin vahendid ja läksin pesema. Elukaaslane tutvus netiavarustes põhjalikult aknapesu tehnoloogiaga. Selleks ajaks kui tema oli omale põhjlikult aknapesu algtõed selgeks teinud, olina mina juba 2 akent puhtaks saanud.
Aga siis oli näha õppimise tulemusi küll. Kuni mina ühe akna pesin, jõudis tema 2 suurt pesta. Ja muide, tõesti väga puhtad ja ilma triipudeta jäid.

Siit moraal: õppimine on alati kasulik! :)

Jälle teatrijuttu

Seekord käisime vaatamas siis "Voldemari". Draamateater on kuidagi nii tuttavaks saanud, et kohta tean juba minnes, ilma, et ma seda otsima pean hakkama. :)
Minule isiklikult väga meeldis. Meeldis näitlejate töö, lavakujundus. Ja eriti meeldis mulle pikkus. Väga pikka etendust on raske jälgida, sest selg hakkab valutama ja vaim väsima. Ja hakkad koju tahtma juba. Aga see etendus oli täpselt paraja pikkusega.

Draamateater kirjutab oma kodulehel nii:

Voldemar

Andrus Kivirähk artiklid | mänguajad

Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007 Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 25 minutit. Lavastaja Merle Karusoo Kunstnik Pille Jänes (külalisena) Helilooja Ardo Ran Varres Osades: Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma. Aastal 1955 Nõmme rongis: ühel pingil tukub plikaohtu Helmi, teisel istub vana maamees August, kolmandal räbaldunud sinelis 30aastane Lemmergas. Teekond Kivimäelt Balti jaama kulgeb reaalsuse ja kujutluse, tõsielu ja mängu hoos. „Elagu elu!” hüüab noor Voldemar Panso. Ta sõidab oma lavastuse "Kuningal on külm" esietendusele, kuid mängib lühikesel rongisõidul koos reisikaaslastega läbi pool elu – isa ja ema, tüdrukuid ja armastatuid, koolikaaslasi ja õpetajaid, näitlejaid, muid eluteel ette tulijaid. Mängitakse – või mäletatakse, unistatakse! – lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõja jalust läände põgenemisest ja ometi siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, armastusest... Näidendi aluseks on Voldemar Panso mälestused, artiklid, päevikud.

Veel inglise keele eksamist

Tagantjärele võib vist eksami kohta öelda, et oli raske eksam. Vähemalt poiss ise ütles, et eelmise aasta oma oli tunduvalt kergem. Noh, võib-olla muidugi oli süüdi ka eksamiärevus, mis asja raskemaks tegi. Igatahes ütles ta, et üks suuline osa oli kerge ja teine väga raske. Raske just seetõttu, et lugeja diktsioon oli olnud väga halb. Kusjuures see ei ole esimest korda nii, mõni aasta tagasi luges samuti kõnedefektiga inimene suulist osa. Igatahes nende koolis olid kõik seda eksamit rakesks pidanud (ja netist lugesin, et ka teiste koolide õpilaste arvates oli tegu raske eksamiga). Nende koolis oli vaid üks õpilane lõpetanud töö enne ajalimiidi täissaamist.
Need viimasel hetkel õpitud osad olid tal hästi läinud. No midagi siis head kah. Aga ise arvab, et üle 50 punkti sealt küll ei tule. Kurb iseenesest, sest tegelikult on tal ingile keel täiesti ok.

Inglise keele eksam

Hetkel, nüüd ja praegu, on käimas inglise keele kirjalik eksam. Paljudes kodudes on vanemad ärevil, nagu mina praegu. :)

Kui eelmisel aastav vanem poeg tegi inglise keele eksamit, olin ma rahulik. Kõik oli kontrolli all. Aga sel aastal... Se aastal sain ma alles eile teada, et mu poja koolis ei valmistatudki neid eksamiks ette. Kuna mu sõbranna on ingilise keele õpetaja, siis oli meil temaga juttu võimalikest vigadest eksamil ja kui ma seda pojale rääkima hakkasin, siis ajas ta silmad suureks ja kuulis minu käest esmakordselt, et sellist tüüpi ülesanded üldse eksamisse tulevad. Kuna poissi polnud kodus ka (oli oma sõbranna pool veidi linnast väljas), siis puudus ka see lihtne võimalus, et saadan ta küla peale ruttu veel viimast õppima. Õppisime siis telefoni teel. Loodetavasti midagi ikka meelde jäi.

Aga mina olen vihane. Ja mõtlen tõsiselt minna kaebama. Ma ei ole mingi kaebaja inimene, aga saata terved klassitäied noori eksamile, ilma neid ette valmistamata??? Mu inglise keele õpetajast sõbranna sõnad oli: see on kuritegu! Rikkuda niimoodi ligi 100 noore võimalused ülikooli saada? Hea küll, kõik 100 lõpetajat ei tee inglise keele eksamit, aga enamus teeb seda siiski. Ja loomulikult tunnen ennast ise süüdi, oleksin pidanud ise varem selle teema üles võtma, aga olles ise õpetaja, siis ma tõesti eeldasin, et IGA õpetaja teeb oma tööd ja mul ei tulnud pähegi, et mõni jätab noored ette valmistamata ja saadab nad niimoodi mütsiga lööma riigieksmit? Olen kuri, mitte kuri, vaid suisa tige! :S

Jälle uus kuu

Reedel, 1.mail, tehtud pilt. Lehed kasel on juba täiesti näha. :)

Käes siis lõpuks see aasta kõige ilusam kuu. Ja kõige kiirem kuu. Lugesin eile kalendrist kokku, et mul on jäänud vaid 14 tööpäeva sel aastal. Ehk siis 14 päeva, mil teha "tööd". Ülejäänud päevad veedame muuseumis, ekskursioonil, spordipäeval, katseid tehes vms. See on kindlasti samuti tööpäev, aga ikka teistsugune, lihtsam ja lõbusam. Tõsine töö on selleks aastaks varsti lõppenud.

Eile käisime abiks kolimisel. Mu venna pere pidi kahjuks tunnistama, et sai mõni aasta tagasi veidi liialt optimistlik oldud ja liiga vähe tulevikule mõeldud. Muidugi, neil läks paljudega võrreldes hästi, nad said maja müügiga võlgadest vabaks ja neil jäi raha veel ülegi, et liisinguautod tagasi anda ja uus auto osta (mitte liisida). Eks iga lõpp ole millegi algus ja iga juhtum elus õppetund. Hea oleks, kui nendest õppetundidest ka õppust võetaks.