Minu ema

Meie lilled emale, ehk siis kirsipuu sel aastal hoopis.

Ja selle potikese tõid mulle minu lapsed. :)

Kui mina sündisin, siis olid mu vanemad ise alles tudengid. Nii, et mina oli tüüpiline tudengite laps. Veetsin aega loengutes magades ja olin ema sõbrannade juures "hoiul".
Kui ma oli 1,5 aastane oli mu ema praktikal Tabasalu pioneerilaagris. Ja minagi olin seal koos temaga. Mõni aasta hiljem oli mu ema malevas komandör ja jällegi, noorim malevlane olin mina. Eks kõik see tegi mind maru noorelt iseseisvaks. Ja mu ema nägi tollal nii noor välja, et teda peeti mu vanemaks õeks ja mu vanaema (kes ei olnud mitte tüüpiline vanaema, vaid kübar peas- küüned alati lakitud-proua) peeti meie emaks.
Alles suvel enne kooliminekut sündis mulle noorem vend. Niikaua sain nautida üksiklapse elu. Meie ema on alati maru rahulik. Ükskõik kui suure sigadusega ma hakkama ei saanud, ikka oli ta vana rahu ise. Mu sõbranna naerab siiamaani mu ema ühte reageeringut. Nimelt kui mu vend saabus koju tunde peale kokkulepitud aega, siis lausus mu ema marurahulikult: ma olen su peale väga kuri. Ja kõik. Kui tema ema oli kuri, siis ei pidanud ta seda mitte ütlema, vaid sellest sai juba kilomeeter eemalt kuulda. :)
Kui ta vanaemaks sai, oli ta alles 39-aastane. Minu lastele on ta olnud hea vanaema, kelle juurde on lapsed alati oodatud. Nüüdseks on tal juba 5 lapselast. Esimene sats (ehk siis minu lapsed) juba tasapisi täiskasvanuks saamas, venna omad aga alles pisikesed, kes vajavad vanaema sagedamini.
Ma ikka tunnen, et mul on emaga väga vedanud. :)
Ilusat emadepäeva sulle, ema!