Tallinna maraton

 No ei ole mina jooksja. Jooks on minu meelest igav. Jooksen noh, jooksen veel...aga siis tahaks midagi muud vahelduseks teha.
Aga kuna seekord juhtus nii, et ma võitsin loteriil, milles polnud osalenud, siis lihtsalt pidin  minema jooksma. :)
Ehk siis helistati mulle ajakirjast "Tervis", mille tellija ma olen ja öeldi, et mina kui pikaajaline tellija olen võitnud võimaluse minna Tallinna maratonile jooksma. Iseenesest väga armas, tavaliselt pakutakse kingitusi uutele tellijatele. No ja kui mulle sellist asja pakuti, siis loomulikult pärast esimest ehmatust olin nõus jooksma minema. Isegi kui ma viimati jooksin juunis. :)
Rahvast oli kordades rohkem kui ma oleksin oodanud. Seega juhtus nii, et ma ei leidnudki pakihoidu üles. Õnneks olin ma sellisele võimalusele mõelnud ja võtsin kaasa ainult kerge seljakoti mis sisaldas rahakotti ja telefoni.

 Mõtlesin, et kui ma aja saaksin 1 tunni ja 15 minuti kanti, siis on igati hästi. Ja kui ma pool maadki joosta jaksan, on juba väga hästi. No enam-vähem nii läks ka. Jaksasin joosta esimese joogipunktini. Siis hakkas botas hõõruma. Ja mitte natuke, vaid väga palju.
Teises joogipunktis sain kiirabiautos ka korra istuda. Sest palutud plaastri asemel puhastati ja seoti mu jalg üleni kinni. Kusjuures tegu oli siiski vaid villiga, verigi ei olnud väljas veel. Aga no tore, et aidati. :)
Kultuurikatla juures mäest üles minnes olid mu viimased tavasammud. Lõpuni siiski jooksin, hoolimata valutavast jalast.

Aga oli 5 minutit rohkem kui ma ise arvasin. Aga no minu meelest täitsa hea aeg. Eriti arvestades seda, et ma polnud üldse selleks võistluseks valmistunud. :)