Päevad lähevad kiiresti. Alguses tundus, et mis see distantsõpe siis ära ei ole, jääbki endale aega rohkem üle. :D
Reaalsus on see, et tööd on jube palju ja erinevates keskkondades. Täna juba on selline tunne, et ma enam ei mäleta, mis klassi tööd on mul üle vaadatud ja mis ei ole. Opiqus on asi lihtne, märge jääb juurde ja kohe tean, mis töö on juba parandatud ja mis mitte. Aga kui lapsed oma tööd Terasse panevad, siis on küll mälumäng. Mul on neli 5.klassi ja kõik panid oma tööd kausta. Tean, et kaks klassi olen juba üle vaadaud. Aga hetkel ei mäleta, milliste klasside tööd on üle vaadatud, milliste veel ei ole.
Oma klassi laste õhin on vaibunud. Istun küll iga päev korralikult kaks tundi messingeris ja olen neile kättesaadav, aga väga harva kui keegi midagi küsib. Kõik on ise targad ja pusivad ise. :)
Vaadates hetkeolukorda olen juba kaotanud tegelikult lootuse, et sel õppeaastal üldse kooli enam saab. Seega tahan veel oma lastele ühe õpikeskkonna sisse viia. Tean, et on vanemaid kellele ei meeldi see, et neid erinevaid platvorme nii palju on. Mõnes mõttes olen nendega nõus. Kui isegi alguses mõtlesin, et teeme vaid õpikute/töövihikute, Tera ja messingeri vahendusel Juba nädalaga sain aru, et nii mulle kui ka lastele oleks lihtsam Opiqusse kolida. Näen mina kohe mida nad teevad ja saan neid vajadusel juhendada. Nüüd tahaksin veel zoomi ka lisada, et kaks korda nädalas teha ka selline tund, kus kõik näevad kõiki ja saaks nendega ka rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar