Kolimise käigus tulid jälle välja mu vanaemast jäänud ehted. Mul polnud aimugi, et neid nii palju on. Kord sattus üks kast kätte, siis teine, aga et neid kokku kolm kastitäit oli, see selgus alles pärast kolimist. ☺
Igatahes panin nad nüüd ühte suuremasse kasti kokku. Ja nüüd on üks kastitäis vanu ehteid.
Need peaksid ühed vanimad ehted olema. Minu vanaema lapsepõlvest, ehk siis 1930 aastatest. Ja neid on säilinud päris palju.
Lugesin just hiljuti, et Venemaal ja Saksamaal tehti palju ehteid peale sõda ja vahet saab teha selle järgi, et Venemaal tehtud ehted on väga robustsed. Siis ei saanud ma sellest aru, aga ise oma silmaga neid vaadates saab väga hästi aru. Vahe on silmaga nähtav. See on kindlasti Venemaal tehtud ehe.
Minu ema kingitus vanaemale, kui ta oli nii umbes 7aastane. Kujutan ainult vanaema reaktsiooni ette sellist kingitust saades. 😂
Igatahes ei ole ma seda ehet kunagi kuusel rippumas näinud. Aga minu kokkuhoidlik vanaema ei visanud kunagi midagi ära. Ilmselt seetõttu see ka säilinud on.
PARANDUS: Ei ostnudki ema. See allveelaev oli ehtekarbis teiste ehete seas "üllatuseks" olnud. Ema kinkis hoopis punamütsikese vanaemale jõuludeks.
Ka see ehe peaks päris vana olema. Ei teagi, kas ema või vanaema lapsepõlvest, aga kindlasti Saksa oma. Üks lind on ka samast sarjast. Kahjuks on ta ainult saba ära kaotanud.
Jõuluehteid neljast lapsepõlvest: vanaema omast (1930aastad), ema omad (1950-ndad), minu omast (1970-ndad) ja roheline ning punane kass ning siil on minu laste (1990-ndad) ajast.
Loen, et inimestel ripuvad siiani kuusel vanad ehted. Mina neid küll ei julge riputada kuskile. Neil see riputamiskoht on nii habras, et ei julge sealt kinnigi hoida. Pakkisin nad mullikilesse ja karpi tagasi. Vahest harva armas vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar