Tallinna maraton

 No ei ole mina jooksja. Jooks on minu meelest igav. Jooksen noh, jooksen veel...aga siis tahaks midagi muud vahelduseks teha.
Aga kuna seekord juhtus nii, et ma võitsin loteriil, milles polnud osalenud, siis lihtsalt pidin  minema jooksma. :)
Ehk siis helistati mulle ajakirjast "Tervis", mille tellija ma olen ja öeldi, et mina kui pikaajaline tellija olen võitnud võimaluse minna Tallinna maratonile jooksma. Iseenesest väga armas, tavaliselt pakutakse kingitusi uutele tellijatele. No ja kui mulle sellist asja pakuti, siis loomulikult pärast esimest ehmatust olin nõus jooksma minema. Isegi kui ma viimati jooksin juunis. :)
Rahvast oli kordades rohkem kui ma oleksin oodanud. Seega juhtus nii, et ma ei leidnudki pakihoidu üles. Õnneks olin ma sellisele võimalusele mõelnud ja võtsin kaasa ainult kerge seljakoti mis sisaldas rahakotti ja telefoni.

 Mõtlesin, et kui ma aja saaksin 1 tunni ja 15 minuti kanti, siis on igati hästi. Ja kui ma pool maadki joosta jaksan, on juba väga hästi. No enam-vähem nii läks ka. Jaksasin joosta esimese joogipunktini. Siis hakkas botas hõõruma. Ja mitte natuke, vaid väga palju.
Teises joogipunktis sain kiirabiautos ka korra istuda. Sest palutud plaastri asemel puhastati ja seoti mu jalg üleni kinni. Kusjuures tegu oli siiski vaid villiga, verigi ei olnud väljas veel. Aga no tore, et aidati. :)
Kultuurikatla juures mäest üles minnes olid mu viimased tavasammud. Lõpuni siiski jooksin, hoolimata valutavast jalast.

Aga oli 5 minutit rohkem kui ma ise arvasin. Aga no minu meelest täitsa hea aeg. Eriti arvestades seda, et ma polnud üldse selleks võistluseks valmistunud. :)

Jälle argipäev

1.september. Tore ja kiire päev. 3.klass on juba suured inimesed, seetõttu on kõik lihtsam.
Esimesed tavatööpäevad on rasked olnud. Mul on sel aastal tunniplaan ka selline, et esmaspäevast kolmapäevani on rasked päevad. Neljapäev-reede jälle lihtsamad. Kui nüüd homme ka läbi saaks, siis saaks juba nädalavahetuse peale mõtlema hakata.

Mitte, et see kergem oleks. Kuna võitsin võimaluse osaleda Tallinna maratonil, siis lähen laupäeval 10 km jooksma. Küll ajavõtuta, sest jooksmisega pole mu suhted just kõige paremad. :)

Suve viimasel päeval

Suvi on läbi. Homsest algab jälle tavapärane töö.
Sellel suvel olen saanud nii põhjalikult puhata, et tööle on tõesti raske keskenduda. Ei tule koodid ja salasõnad meelde, ei mäletanud eile lastevanemate koosolekul, mis ma pidin rääkima, hoolimata sellest, et olin kõik enne läbi mõelnud ja kirjagi pannud. Eks on nii nagu alati septembris, väga väsitav ja kuidagi ei meenu, kuidas see õpetamine käiski. :)
Eks tasapisi tuleb kõik jälle meelde, aga esimene nädal on alati väga raske.

See suvi jääb kindlasti meelde, kui üks tõeliselt mõnus ja pikk suvi. Algas see juba ju mai alguses, kui ootamatult soojaks läks ja soojaks jäigi. Jaanipäeva paiku oli küll paar jahedamat nädalat, aga edasi läks jälle kuumalt. Mina olen kuuma armastaja ja seetõttu mulle see väga sobis.
Sain palju ringi reisida. Jõudsime peaaegu igale poole kuhu plaanitud. Eraldi Lõuna-Eesti reis jäi küll kahjuks ära. Aga eks järgmisel aastal jõuame jälle sinna ka. Soomes Muumimaal sai käidud ja Pärnus ning Tartus koos Võru ja Taevaskojaga.
Mitu aastat planeeritud remondi saime tehtud. Sellega läks meil tõesti hästi. Leidime firma, kes meil kokkulepitust mitu nädalat kiiremini remondi ära tegi. Asjad, mida ei olnud juuli lõpus, on siiski endiselt puudu. Kohe ei viitsi enam poodlemisega tegeleda. Sügisel siiski peaks selle ka ära lõpetama. Eriti kui asi seisab tegelikult internetist tellimise taga.
Tupsuga sai aega veedetud. See oli tegelikult väga tore, sest ta on juba nii suur ja asjalik, et kõik saab ära teha. Sel suvel käisime temaga rohkem "seiklemas". Ehk siis remondi tõttu oli meil siin väga kitsas ja nii käisimegi mitu korda Pirital rannas ja muuseumis. Mänguväljakutel sai muidugi tunde veedetud. Kohe kahju, et kui omad lapsed väikesed olid, siis nii toredaid mänguväljakuid ei olnud.
Ja üle aastate sain ka ise rannas käidud. Ma tegelikult nii armastan seda kuuma liiva tunnet jala all. Ja seda tunnet, et liiv on teki all kuum. Ma ei olnud ammu seda tundnud. Nii mõnus! :)

Täna siis veel viimane augustikuu päev ja algab taas argipäev.

Viimane puhkusepäev

Veel üks pilt Lasnamäelt. Seal leidub veel selliseid mänguväljakuidki. :)

Eilsest algas õues sügis. Täna ei ole enam üldse suveilm, vaid juba on tunda varasügise hõngu. Naljakas, et suve üleminek sügiseks toimub alati (või enamasti) järsku, lausa päevapealt.
Minul on viimane puhkusepäev. Aeg tasapisi tööasjadelt tolm minema pühkida ja jälle asjalikuks hakata. :)

Minu Lasnamäe :)

 Tegelikult enam ei ole minu. Väga võõraks on teine kuidagi jäänud. Aga kui aus olla, siis päris kena näeb lähedalt vaadates välja. Vähemalt see mikrorajoon (kuidas neid tänapäeval nimetatakse?), kus mina kunagi elasin.
Seal kus paistab tornmaja, Maxima pood ja nende taga oli veel mingi maja, see plats oli minu lapsepõlves muruplats, kust jooksis risti läbi jalgrada. Selline suhteliselt pisike platsike. Seega saate ehk aru, miks ma ükskord pea maas kõndides peaaegu Maxima uksest sisse astusin. Seal kus 9-korruseline maja lõppeb, seal on juba autotee. Iga väike murulapikegi on täis ehitatud.
Samas ei ole see ilmselt halb, sest majade vahel on ilmselt turvalisem kui tühermaal.

 Need puud olid umbes minupikkused, võib olla veidi pikemad. Meie koer käis sellel muruplatsil hilisõhtuti ja varahommikuti pissil. Mulle tundus toona see päris suure ringina jalutada koeraga Et aitab talle küll. :)

 Meie korteri köögiaken (rõduga) ja elutoaaken. Kes seal nüüd elavad, ei tea. Meie pere kolis seal ära 1990 aastal. Aga üldiselt on majad seal väga hästi korrastatud, lillepeenradki akende all.

Kus uued majad ja kirik paistab, käisime koeraga pikal ringil jalutamas. Seal oli mets, kus inimesed käisid jalutamas ja piknikku pidamas. Pilti tegin jäähalli ees ja seal kus parkla on, oli vanasti meie kelgumägi. Ehk teiste sõnadega kõrge paekivihunnik. Suvel oli seal tore ronida ja talvel kelgutada. Peale luumurdude (mida absoluutselt igal aastal juhtus) suuremaid õnnetusi siiski vist polnud. Kuigi praegu on päris jube mõelda, et lapsed mängisid suurte, kuidas juhtub kukkunud, paekivide vahel. Ja see paekivimägi oli ikka nii 4-5 meetrit kõrge.

 Meie Leningradi nime kandev pood. Rahvasuus lihtsalt lenska. Alusmisel korrusel oli taarapunkt. Väga peen, taara tuli panna kärudesse (sellised tavapoodides siis ei olnud), siis kassas löödi kokku ja said raha, ning siis jalutasid käruga mööda poodi ja jagasid taara õigetesse kastidesse laiali. Jube veider tundub, kui praegu mõelda. :D
Lisaks taarapunktile oli alumisel korrusel veel suur tööstuskaupade pood eraldi. Ja üleval suur toidupood. Millegipärast on meelde jäänud pikad korvi- ja kassajärjekorrad. Ühel suvel ma isegi töötasin seal poes lihaletis. :D
Lisaks oli poes kohvik. Ja see oli tore. Meie klassil oli seal "oma" nurgalaud, ehk siis õhtuti minnes (no mõistlikul ajal ikka, nii 18 - 19 paiku) võis alati mõnda klassikaaslast seal kohata kohvi või mahla joomas ja puuviljakooki söömas. Jäätisekokteilid olid seal ka head. Kuna kool oli poest nii ehk 7-8 minuti kaugusel, siis sai vahel ka poppi tehes kohvikusse lipatud.

Ja poe vastas oli vanasti samasugune tühermaa nagu Maxima poe asemelgi. Nüüd on sinna Rimi ehitatud. Seda poodi nägin ma unes enne, kui ma tegelikult selle poe olemasolust teada sain. :)

Kuna eile trennist tulles oli aega, siis jalutasin ja nostalgitsesin. Niipalju kui ma tean ei ela vist enam ühtegi mu koolikaaslast lasnamäel. Kuigi lapsepõlves oli see turvaline kant. See oli vanasti 3. mikrorajoon ja ülejäänud lasnamäest erines see selle poolest, et siin oli palju kooperatiivkortereid ja seetõttu elas neis palju eestlaseid.

Kellakeeramisest

Hetkel on aktuaalne küsimus igakevadise/sügisese kellakeeramise üle. Ja vaatan aina kasvava hämmastusega, kuidas inimesed soovivad jääda püsivalt suveaega. Mina olen juba nii vana inimene, et olen päris tükk aega oma elust elanud nn suveajas. Siis nimetati seda küll teisiti: Moskva ajaks. Ja mäletan, kuidas vene aja lõpupoole, hakkasid kostma arutelud ja igasuguseid uuringuid tehti, kuidas vales ajas elamine on organismile kahjulik. Esimesel võimalusel mindi tagasi vööndiajale. Kuhu siis nüüd need uuringutulemused kadunud on? Eile mingi komisjon otsustas, et Eesti soovib jääda alatiseks suveajale. No tule taevas appi! Ausõna, mille põhjal seda otsustati? Kus on uuringud, et see vales ajal elamine nüüd äkki tervisele kasulik on? Kas tõesti 3 kuud valget aega (mai-juuni-juuli), kaalub üle 9 kuud pimedaid hommikuid ja liigvarast tõusmist? Kui meil praegu läheb valgeks  talvel kella 9 paiku, siis edaspidi hakkab minema valgeks ju alles kell 10. Milleks see parem on?
Tundub, et praegu on meil otsustatud niisama emotsioonide pealt: mulle meeldivad valged suveõhtud, jäägu meile alatiseks Moskva aeg.

Eriti kummaline oli lugeda tänasest lehest Ligi arvamust. Talle meeldivad ka valged suveõhtud ja suveaeg, aga talve kohta oli tal väga veider arvamus.  "Vaadakem augustiõhtutel õue. Kas me tahame seda kiiret kadu veel tund aega varem nagu vööndiajal, ja päikese loojumist talvel enne kella 15 ning tõusu suvel kell 3." Et siis nagu kuidas saab vööndiajas päike tund aega varem laskuma hakata, tema meelest läheme vööndiajast veel tund tagasi või, ei saa aru? Vööndiaja järgi loojub kõige pimedamal ajal päike 15.20 (umbes). Kuidas ta siis äkki enne 15 loojuma hakkab?? :0

Tunnistan ausalt, mind kellakeeramine ei häiri. Kui keeramata jätta, siis ikka õige, vööndiaja peale. Ja kõik need, keda pimedad suveõhtud segavad, kes keelab teha nagu Soomes ja varem oma kontoripäevi alustada? Enamus kontoreid alustab ju kell 9. Miks mitte siis kell 8? Koolilapsed on niikuinii suvevaheajal, lasteaiad peaksid ka varakult avatud olema. Mis keelab inimestel ise oma aega varasemaks keerata? Ja talvel saab rahulikult vööndiaja järgi elada.

Mäletan kogu oma teismelise aja neid jubedaid varahommikuseid ärkamisi. Peaaegu igal hommikul ma kadestasin kõiki soome lapsi, kes said rahulikult tund aega kauem magada ja ei pidanud poolest ööst kooli minema. Teadlased on ju praegugi soovitanud, et koolipäevad peaksid lastel hiljem hakkama. Nüüd siis soovitakse lapsed veel tund aega varem kooli saata. Keset ööd. Ja talvel läheb õige mitu tundi, enne kui valgeks minema hakkab.
Kogu minu lootus on nüüd otsustajate käes. Õnneks sõltub siiski palju sellest mida naabrid otsustavad ja soomlased soovivad talveaega. Loodetavasti jääme ikka meie ka talveaega. Tobe on ainult emotsioonide põhjal suveajale minna. Olen enam kui kindel, et varsti hakataks siis mõtlema jälle vööndiaja peale.

Puhkus Pärnus

 Kui jõulud ja uusaasta läbi, hakkab minul tasapisi kohe kevad. Ja nii tekkiski mul jaanuari alguses kevadootuse tuhinas mõte üürida suveks Pärnusse nädalaks väike elamine. Üürimise plaan oli vajalik selleks, et koera saaks ka kaasa võtta. Ja kiire nagu ma oma otsustes olen, kohe tegingi oma plaanid teoks.Teatasin Pärnus elavatele sugulastele, et suvel kavatsen ma Pärnu randa minna ja istuda seal või vihmavarju all (meenutades eelmise aasta suve).

 Eriti Pärnut tundmata, läks meil ööbimiskohaga väga õnneks - mudaravila (ja sealt randa) oli meie ööbimispaigast 8 minutise jalutuskäigu kaugusel. Seega on siis üle aastate olnud suvi, kui ma ka rannas jõudsin käia. Igal hommikul ja õhtul natuke aega korraga (kaua ma ei viitsi seal peesitada).

Programm sai täidetud korralikult: rannas käidud ja ujutud (Tallinnas oli seal ajal meres sooja vaid 6 kraadi, Pärnus korralik supp samal ajal), Steffanis pitsa söödud ja igal hommikul Supelsakstes hommikukohvi joodud (meie öömaja oli lihtsalt Supelsakste kohviku kõrval kohe), promenaadil õhtune jalutuskäik tehtud, päikeseloojangu ajal mereääres istutud, sugulased külastatud. :)
Väga mõnus nädal oli, tõeline puhkus.