Kiire

Aeg kihutab. Viuh ja nädal...viuh ja nädal. Veerand alles algas ja juba on veerandi lõpuni jäänud vaid loetud nädalad. Sel nädalal on meie koolis traditsiooniline suusanädal. Neljapäev ja reede on õppetööst priid, mis muidugi ei tähenda vaba päeva, aga õppimist ei ole. Järgmine nädal on jälle lühike (Vabariigi aastapäev, eksole) ja siis ongi juba märts ning kevad käes.

Nädalavahetusel käisime kolmel sünnipäeval. Tagantjärele tarkusena võib kokkuvõtvalt öelda: mis liig, see liig. Juba laupäevaõhtusel sünnipäeval olin nii väsinud, pühapäevasest sünnipäevast rääkimata. Pühapäeval läksin sünnipäevalt otse trenni. Ei saa ju trenni ka vahele jätta.

Laupäeva hommikul käisime KUMU-s näitusel. KUMU-s on hetkel "erakordselt omanäolise Leedu kunstniku Śarunas Sauka" näitus. Sellina apokalüptiline. Pildid olid tegelikult vahvad, hästi detailsed ja peensusteni välja joonistatud. Aga nagu ma juba ütlesin, sellised maailmalõppu kuulutavad. :)

Selline hulk üritusi oleks vabalt võinud olla tervesse veebruarisse ära jagatud. Aga kahjuks pidid nad kõik olema ühel nädalavahetusel. Pühapäeva õhtuks oli tunne, et tuleks juba esmaspäev, saaks rahulikult jälle tööle minna ja puhata. :)

Ja muu kiire hulgas on täna ka sõbrapäev. Head sõbrapäeva! :)

Reede

Läbi akna vaadates on ilm imeilus. Õues minnes võtab külm hinge kinni ja tahaks kohe jälle tuppa tagasi. :)
Sadetutka ütleb, et hetkel on Tallinnas -20, aga tuulega koos tundub nagu oleks -30. Ja tegelikult töölt koju tulles oli tõesti külm. Nüüd istun ja võtan hoogu, et poodi minna.
Õues on juba palju lauem valgust. Täna avastasin, et tänavavalgustus kustutati ära enne 8 hommikut.

Tõotab tulla üks haruldane nädalavahetus. Ma olen täitsa üksi kodus. Kuidagi on kõik ülejäänud pereliikmed mujal ametis. Ja mina olen täna õhtust kuni pühapäeva hommikuni kohe täitsa üksi kodus. Peaks kohe mõtlema, mida oma suure vaba nädalavahetusega peale hakata. :)
See-eest on pühapäev siis muidugi topeltkiire. Kõik tavapärased tegevused + üks sünnipäev tuleb pühapäeva mahutada.

Brrr...

Juba nädal aega on külm ja aina külmemaks läheb. Nädalavahetuseks lubab juba -35 kraadi. Küllap öösel ja tõenäoliselt ka mitte Tallinnas.
Aga -5 on minu jaoks piir. Iga üle selle olev kraad ajab mind pahuraks. Õnneks on kodus soe. :)

Jaanuari viimane päev

Meie väike Mathias ei olegi tegelikult enam väike. Hoopis suure vennaga on tegu, kes pealegi täna juba 6-aastaseks saab. Õigel päeval küll sünnipäevale ei saa, aga nädalavahetus polegi enam mägede taga. Varsti näeme!
Palju õnne Mathias! :)

Nädal uisulainel

Eelmine nädal möödus teleka ees uisutamist vaadates. Gleboval läks nagu arvata oligi. Iseenesest kurb. Midagi uut aga on selles, et talle (Glebovale) on tekkinud kriitikameel. Vanasti oli tal alati kõik hästi. Sõitis kehvasti ja kukkus, aga inervjuus ütles, et kõik läks nii nagu peab ja ta sõitis väga hästi. Seekord kuulsin esimest korda teda tunnistamas, et sõit ei läinud just kõige paremini. Edasiminek seegi. :)
Aga tobe lugu on see, et Gerli harjutab hetkel Juniorite MM-iks. Kui ta sealt tagasi jõuab on tal aega 1 nädal!!! , et harjutada jälle täiskasvanute kava. Ja nädal hiljem kohe uuesti võistlema minna MM-i koha pärast.
Kiira Korpi hõbemadali üle on mul väga hea meel. :)

17!

Meie pere pesamuna saab täna juba 17-aastaseks. Palju õnne sünnipäevaks! :)


Vaid aasta veel ja siis pole meil kodus enam ühtegi last. Vaid noored täiskasvanud. :)



Leidsin arvutist mõned aastatetagused pildid Võrumaal käigust. Krissu oli siis vaid 11-aastane. :)

Esimene medal

Eelmisel nädalal olid meil tasemetestid. Mulle ei meeldi igasugune võrdlemine ja järjestamine. Eriti trennides. Alguses kaalusin, kas mitte üldse nendest loobuda. Pärast lühikest järelemõtlemist, leidsin, et proovida ju võib.
Testid ei olnud tegelikult rasked. I taseme peaks igaüks läbi tegema. II olid mõned raskemad elemendid, aga ei miskit hullu. Ise arvasin, et minu tase oleks III. Ja sain omal nahal tunda iluuisutamise hindamisüsteemi. Ise hindasin ennast üle. Tuleb välja, et kohtunike meelest olen alles II tasemel.


Siili tasemel. Alguses oli veidi selline tunne küll, et mulle tehti liiga. :)
Aga mis seal siis ikka. Järgmine aasta uuesti. Eks siis ongi motivatsiooni edasi pingutada. Muidu on V tase käes ja siis mine esinema või treeni niisama.
Ja kui nüüd päris aus olla, siis olen vist meie trennis ainuke, kes vaid 1 kord nädalas jääl käib. Kust need oskused ikka mujalt tulevad kui harjutades.
Aga medal iseenesest on ju armas. Kui nii edasi läheb, siis varsti vaja juba medalikappi seinale. :)