Kuninglik pulm II

Kirikusse sisenes lihtsalt Daniel, välja astus juba prints Daniel. Laulatus on läbi, nüüd on nad abielupaar.




Kaarikusõit läbi linna.




Danieli südamlik pulmakõne pruudile.




Tordi lõikamine.

Pulmakülalisi

Rootsi kuninganna ja printsess Madeleine teel kirikusse





Norra printsess Märtha Louise koos abikaasaga





Hollandi kroonprints Willem-Alexander ja koonprintsess Maxima koos printsess Catharina Amaliaga



Norra Kroonprints Hakon ja kroonprintsess Mette Marit koos printsess Ingrid Aleksandraga




Taani kroonrints Frederik ja Kroonprintsess Mary koos prints Christianiga

Kuninglik pulm

Kui Victoria ja Daneil aastaid tagasi "käima hakkasid", siis leidus ilmselt vähe inimesi, kes Danielisse kahtlustavalt ei suhtunud.

Ei kujuta ettegi, mida võis kuninglik perekond "sellisest" väimehekendidaadist mõelda. Mis väimehekandidaat, sellest noormehest pidi tulema ju kroonprintsessi abikaasa. Kuuljututud räägivad, et Victoria sõrade hulgas sai Daniel alguses päris palju vaeva näha ja alandusi alla neelata. Kuna ma ise rootsi keelt ei oska, siis ei kujuta ma ette, mis hirmus "maapoisi aktsent" siis Daneilil olla sai. Lisaks oli Danieli puuduseks ka vähene võõrkeelte oskus ja liialt lühike haridustee.

Kui Danielilt intervjuus küsiti, et miks ta nii kaua aastaid kosimisega ootas, siis vastus kõlas, et ta oleks olnud ääretult naiivne, kui juba esimesel aastal oleks Victoria kätt palunud. Ja ilmselt oli ta tegu täiesti õige. Ilmselt kroonprintsessi (ja tegelikult arvan ma, et küllap ka printsessi vanemad seal taga olid) abiga on aastatega vormitud Danielist prints mis prints. Oma pulmakõnes Victoriale andis ta kõigile ilkujatele kena ninanipsu. Ta puidas oma kõne peast ja pooleldi inglise keels. Ja ka kõne sisu oli väga südamlik ja armas. Hoolimata sellest, et teda ilmselt selle kirjutamisel aidati, oli see siiski väga isiklik kõne.

Kuninglik pulmavalss

Puhkus

Alates tänasest on siis mul puhkus. Tegelikult küll alles homsest, aga homme on vaid 9.klassi lõpuaktus ja see pole enam töö. :) Sel aastal on mul ametlikult puhkust 60 päeva. Osa vanast puhkusest veel puhkamata ja kõik kästi ära puhata. No eks ma siis kohe hakkan puhkamisega tegelema.
Sel suvel on mul piltidega kehvasti. Kuigi ma pole suurem asi kunstifotode tegija, meeldib mulle siiski aeg-ajalt klõpsida. Nüüd aga on mu vana hea fotokas koos vanema pojaga augustikuuni Küprosel.

Koerauudistest niipalju, et lõplik otsus on meil ikka veel tegemata. Vaatame veel nädalavahetuse ära. Ma saan aru, et ta enam ei parane, aga ma ei suuda võtta telefoni ja PÄEVA kokku leppida. Aga õnneks leidsime inimese, kes on on nõus normaalse hinnaga koju tulema. Kliinikud võtavad kojutuleku eest üsna krõbedat hinda ja ikka tulla ei taha. Västirikust põrutati mulle telefoni, et "koeral on ükskõik kas toote ta siia või tuleme koju". No koeral võib ju ükskõik olla, aga minu meelest on siiski parem kui ta saaks rahulikult kodust lahkuda.

Vastutustundlik koeraomanik

Käisime laupäeval (juba kolmandat korda) loomaarsti juures rohtusid juurde ostmas. Ja sain seal kuulda siis sellise loo: inimene sellises staadiumis vähiga tahaks kindlasti eutanaasiat. Aga inimestel pole see valik võimalik. Koeral peab olema otsustus- ja vastutusvõimeline peremees, kes otsustab tema eest.
Kust selline otsustusvõimeline peremees küll võtta? Mees vaatab minu otsa, sest paberite järgi olen peremees mina (hea mugav ju nii teha, eksole). Mina vaatan koera otsa ja üritan aru saada, kas tal tõesti on valud. Välja ta igatahes eriti ei näita seda. On mõned märgid (näiteks kolme jala peal jooksmine õues - selle kohta ütles arst, et ilmselt kasvaja surub närvide peale ja nii on vähem valus) ja loomulikult on tal ka kanged valuvaigistid peal. Aga nina on külm, kaperdab mööda elamist aeg-ajalt ringi (nagu viimastel aastatel ikka), sööb nagu kutsikas. Viimastel aastatel on ta väga valiv toiduga olnud, aga pärast seda kui rohud peale sai, on tal jube söögiisu tekkinud. Kogu aeg on näljane. Jah, õue ta ei taha enam tulla, peab peale passima hetke kui ta ringi kõnnib, niisama kutsumise ja rihma näitamise peale ei tee väljagi.
Sisimas oleme otsuse ära teinud, aga see viimane käik (telefoni võtmine ja arstile helistamine) on raske. Pühapäevast alates "ma homme tegelen sellega". Ega pikalt enam edasi lükata ei saa. Reedel saavad antibiootikumid otsa ja teisipäeval on viimane valuvaigisti doos. Rohkem ma enam juurde ostma minna ei julge, sest arst paneb ilmselgelt meie otsustusvõime puudumist pahaks.

Kust võtta see jõud, et otsus lõplikult ära teha? :(

Ja ongi kõik...

Aasta on jälle jõudnud sellesse hetke, mis kõige kiirem on. Ja eriti kiire on tavaliselt viimane nädal. Klassiõhtu koos vanematega, suur kooli aastapäeva festival, ekskursioon, ja lõpuks direktori pidulik vastuvõtt. Kõik iseenesest on väga vahvad üritused, aga neli 12-tunnist tööpäeva järjest, on tappev. Täna kui tunnistused olid ära jagatud ja lapsed koju läinud, siis oli selline tühjus, et ei osanud äkki enam midagi peale hakata.
Aga igatahes on selleks korraks kõik. Kolme kuu pärast hakkab ratas jälle veerema, aga sinna on esialgu veel väga palju aega. :)

Pilt selle aasta lilledest läks kahjuks aia taha. Ei pannud kohe tähelegi, et pildistasin vastu valgust.