Mälestuspäev

Kersi oleks täna saanud 13aastaseks. Emmeliina ütles ilusti: bokser on nagu inimene, aga koer.

Imelik on see elu ilma koerata. Teen hommikul võileibu ja keegi ei ootagi pea viltu OMA võileibu mu kõrval. Jah, meie koer sõi hommikusöögiks võileibu (tegelikult küll saiu). Kõige rohkem meeldisid talle saiad määrdejuustuga, pasteet oli ka hea ja kui miskit muud polnud, siis kõlbasid ka võisaiad väikese vorsti või juustu tükiga.

Kui midagi maha kukub (toiduasjadest) ei peagi kohe rabama, vaid võin rahulikult asja maast üles võtta. Ja prügikott võib olla põrandal, keegi ei lähegi sinna sisse tuuseldama. Ja koerakarvu pole põrandal ja vannitoas pole söögikaussi. Ja 3 korda päevas pole enam vaja jalutamas käia. Aega jääb kuidagi palju üle ja samas ei oska selle ajaga midagi teha.

Aga ma ei liigu enam. See on ausalt öeldes probleem mulle. Esimese 3 ilma koerata olnud päevaga võtsin juba 1 kilo juurde. Kui enne polnud mingi probleem saada päevas täis 10 000 sammu, siis nüüd tuleb vaevu sellest pool. Kui sedagi. Pean oma elu kuidagi ümber sättima, eks see kõik võtab aega.

Kersi läks üle vikerkaaresilla

Kersi (08.07.1997 - 02.07.2010)

Veel kord Kersist

Krissu Kersiga


Sõbrad



Kersile meeldib magada pea padjal. Nagu korralikult inimesele kohane. Eks ta ennast ilmselt inimesena määratlebki. Teised koerad ei ole teda eriti huvitanud kunagi. Kui siis vaid korraks. :)

Paari tunni pärast tuleb meile loomaarst. Viimast korda seekord. Ma tean, et me otsus on õige, aga mul on nii halb olla. Käed värisevad, süda on paha. Olen terve päeva arvutis istunud, ei suuda millelegi muule keskenduda. Ka Kersi vist saab aru, et midagi on teistmoodi. Ta on ka kuidagi rahutu, kondab tunduvalt rohkem mööda kodu ringi kui viimasel ajal.

Puhkus

Alates tänasest on siis mul puhkus. Tegelikult küll alles homsest, aga homme on vaid 9.klassi lõpuaktus ja see pole enam töö. :) Sel aastal on mul ametlikult puhkust 60 päeva. Osa vanast puhkusest veel puhkamata ja kõik kästi ära puhata. No eks ma siis kohe hakkan puhkamisega tegelema.
Sel suvel on mul piltidega kehvasti. Kuigi ma pole suurem asi kunstifotode tegija, meeldib mulle siiski aeg-ajalt klõpsida. Nüüd aga on mu vana hea fotokas koos vanema pojaga augustikuuni Küprosel.

Koerauudistest niipalju, et lõplik otsus on meil ikka veel tegemata. Vaatame veel nädalavahetuse ära. Ma saan aru, et ta enam ei parane, aga ma ei suuda võtta telefoni ja PÄEVA kokku leppida. Aga õnneks leidsime inimese, kes on on nõus normaalse hinnaga koju tulema. Kliinikud võtavad kojutuleku eest üsna krõbedat hinda ja ikka tulla ei taha. Västirikust põrutati mulle telefoni, et "koeral on ükskõik kas toote ta siia või tuleme koju". No koeral võib ju ükskõik olla, aga minu meelest on siiski parem kui ta saaks rahulikult kodust lahkuda.

Vastutustundlik koeraomanik

Käisime laupäeval (juba kolmandat korda) loomaarsti juures rohtusid juurde ostmas. Ja sain seal kuulda siis sellise loo: inimene sellises staadiumis vähiga tahaks kindlasti eutanaasiat. Aga inimestel pole see valik võimalik. Koeral peab olema otsustus- ja vastutusvõimeline peremees, kes otsustab tema eest.
Kust selline otsustusvõimeline peremees küll võtta? Mees vaatab minu otsa, sest paberite järgi olen peremees mina (hea mugav ju nii teha, eksole). Mina vaatan koera otsa ja üritan aru saada, kas tal tõesti on valud. Välja ta igatahes eriti ei näita seda. On mõned märgid (näiteks kolme jala peal jooksmine õues - selle kohta ütles arst, et ilmselt kasvaja surub närvide peale ja nii on vähem valus) ja loomulikult on tal ka kanged valuvaigistid peal. Aga nina on külm, kaperdab mööda elamist aeg-ajalt ringi (nagu viimastel aastatel ikka), sööb nagu kutsikas. Viimastel aastatel on ta väga valiv toiduga olnud, aga pärast seda kui rohud peale sai, on tal jube söögiisu tekkinud. Kogu aeg on näljane. Jah, õue ta ei taha enam tulla, peab peale passima hetke kui ta ringi kõnnib, niisama kutsumise ja rihma näitamise peale ei tee väljagi.
Sisimas oleme otsuse ära teinud, aga see viimane käik (telefoni võtmine ja arstile helistamine) on raske. Pühapäevast alates "ma homme tegelen sellega". Ega pikalt enam edasi lükata ei saa. Reedel saavad antibiootikumid otsa ja teisipäeval on viimane valuvaigisti doos. Rohkem ma enam juurde ostma minna ei julge, sest arst paneb ilmselgelt meie otsustusvõime puudumist pahaks.

Kust võtta see jõud, et otsus lõplikult ära teha? :(

Kersi II

Selline nägi Kersi välja reede õhtul peale arsti juurest tulekut. Magas kui väike laps, käpp põse all. :)
Kersi tervis paraneb iga päevaga. Eile (pühapäeval) tahtis ta juba metsa minna (ühe korra käisime ka), täna käitub nagu poleks haigust olnudki. Ja reedel arvasime me, et siin pole enam midagi teha, vaid magama panna. :(
Tore et talle on erinevalt teistest koertest, alati loomaarsti juures käia meeldinud. Seetõttu ta ennast ilmselt, hoolimata valust, püsti ajas ka. Ja selgus, et tegelikult oli tal lihtsalt ülisuur põletik. Mis nüüd rohtude mõjul on peaaegu olematuks kadunud. Ma küll ei tea, kui kauaks me talle aega juurde saime. Võib-olla vaid mõned nädalad. Aga võib-olla ka mõned kuud. Praegu, kui rohud peal on, on kõik hästi. Eks nädala pärast ole näha, mis edasi saab.
Haigusega selgus, et meie kisakõri-koer, on kisakõri vaid siis kui ta midagi tahab. Kui süüa tahab või juua või õue, siis karjub nii, et maja kajab. Aga kui tal olid suured valud, siis oli ta vaikselt ega teinud piuksigi.
Loodan väga, et ta tervis paremaks läheb, sest teist sellist päeva küll rohkem üle elada ei taha!

Kersi

Meie Kersi on haige. Väga haige. Täna pole ta veel kordagi avaldanud soovi õue minna. Õhtul kell 17.30 on arsti aeg. Eks seal kuuleb mis öeldakse.
Ta on elanud pika elu. Ma loodan väga et ka hea elu. Bokserite keskmise eluea on ta ületanud juba 5 aastaga.Tema põhimureks on olnud voodi valimine. Muud muret tal küll olnud ei ole. Aga mul on hetkel nii halb olla. Tunnen, et jään kohe ise ka haigeks. Kõik käivad järjest Kersi patsutamas, temaga rääkimas. Kurb on.:(

Lisatud õhtul. Käisime arsti juures ära. Läksime sinna mõttega, et koer tuleb ilmselt magama panna. Ta ei võtnud enam jalgugi alla. Tassisime süles autosse. Ja siis autos teel arsti juurde, tõusis äkki püsti. Arsti juures kõndis reipalt ringi, nuusutas ja hindas olukorda. Ja sai kaks süsti. Lisaks nädalajagu tablette. Vaatame mis edasi saab. Kodus on ta endiselt suhteliselt apaatne olnud. Ainult magab. Kuigi hetkel on ta ehk antibiootikumide ja valuvaigisti mõju all. Söönud ei ole, küll aga joonud. Õhtul oli nõus minuga veidikeseks ajaks õue ka tulema. Aga kõndis nii aeglaselt, et nii aeglaselt mina käia ei oska.
Tänane päev on päris kohtuav olnud. Pool päeva olen arvuti taga istunud mõttetult ja vesistanud koera pärast. Kui selgus, et täna veel magama ei pandagi, siis läksin ostsin poe magusast tühjaks. Selline pingelangus oli. Nüüd söön kommi ja kaalule ei mõtle. :)

...

Meie hästi kasvatatud koer, kes ei maga diivanil...

Kersi 12

Pildil tänane sünnipäevalaps koos oma "tordiga". Küünlaid panema me ei hakanud igaks juhuks. :D


Täna saab meie Kersi 12-aastaseks. Tõeline vanur juba. Aga ta on ikka väga hea südamega koer. Hakkasin ükspäev meenutama, et kas tema on kunagi kedagi naksanud (hammustanud ei ole ta niikuinii). Ja ega ei ole naksanud ka. Tema eest võib rahumeeli söögikausi võtta ja ise ära süüa, tema vaatab ainult kurva näoga pealt. :)

Pesa

Mitte ainult linnud ei ehita kevadel pesa. Ka Kersi leiab, et on aeg pesaloomiseks. Tema puhul on pesamaterjal enamasti tekid-padjad-Krissu kaisuloomad. Kuigi kaisuloomade saatus oleneb Kersi tujust. Vahel leiab ta, et nad segavad ja siis loobib ta hoopis loomad voodist põrandale. Vahel aga sobivad nad külje pehmendajaks küll.

Tegelikult on Kersi kuidagi äkki väga vanaks ja viletsaks jäänud. Täna sügas ta ennast nii, et kukkus kaks!! korda järjest sügades voodist kolinal põrandale. Ja kui vanasti käisime õues nii, et Kersi ees ja mina rihma otsas kaugel maas ja vahepeal oli periood kus me käisime kõrvuti, siis nüüd on kätte jõudnud aeg kus mina käin ees ja tirin teda järele. Ma kohe ei oska nii aeglaselt kõndida kui talle sobiks.