Eilses
Postimehes oli arvamus, et Eestis on suvevaheaeg on liiga pikk. Vaatasin kommentaare ja kõik (või enamus) tundusid seekord üsna üksmeelselt olema pika koolivaaeja poolt. Kui oma mälestustes sobrada, siis loomulikult oli pikk suvevaeaeg mõnus, aga ma mäletan ka seda, et kui mu tädipojal hakkas Soomes kool peale, siis olin isegi veidi kade talle. Oleksin ka juba kooli tahnud minna. Alles gümnaasiumi ajal, kui suved malevas sai veedetud, alles siis ei tekkinud augustis koolimineku tahmist.
Nüüd aga näen kuidas väsivad lapsed koolis ära. Meie teise poolaasta veerandid on selgelt liiga pikad. Isegi väsin ära, mis siis veel lastest rääkida. Minu meelest oleks paras kui veebruaris oleks üks nädalane vaheaeg, mis võiks olla koolides (või maakonniti) erinev. Siis ei saaks reisifirmad kollektiivselt reiside hindu lakke vaheajaks ajada. :)
Ja lihavõtete ajal võiks olla lausa paarinädalane vaheaeg. Siis on juba kevad ja valge ja soe. Ja lapsed oleksid ka rohkem õues ning puhkaksid. Ning siis võiks tõesti jaanipäevani koolis käia. Eeldusel, et saaks ka rahulikult ainet edasi võtta. Et tasemetööd ei oleks aprillis-mai alguses. Nagu praegu on. See tekitabki olukorra, kus aineõpetaja peab kappama materjali läbi aprilli lõpuks ja siis mais keerutatakse pöidlaid ja korratakse. Minus on see alati tõrke tekitanud. Ma tahan rahulikult omas tempos minna, kui vaja peatuda kauem näiteks kirjaliku jagamise juures. Aga ma arvan, et lähiajal ei muutu meil midagi. Ja võib-olla ongi nii hea. Vähemalt laste arvates. :)