Ja Kevadetüdruk muudkui kasvab

Väike Kevadetüdruk saab ülehomme juba kahekuuseks. Ta on juba päris beebi moodi, ei ole enam selline tilluke, keda ei julge katsudagi. :)
Pühapäeval sain käe valgeks Kevadetüdruku hoidmisega. Tema emme-issi käisid sünnipäeval ja meie siis kahekesi käisime jalutamas. Võin uhkusega öelda, et hoolimata väikesest pahast tujust emme puudumise pärast, sain ma siiski suurepäraselt hakkama. :)

Mustamäe kevad

Käisin laupäeval mööda Mustamäed ja pildistasin kevadet. Ilmselt seetõttu, et olen juba sündinud paneelmajja, aga ma jumaldan Mustamäe kevadet. :) See toob meelde mulle lapsepõlve mängud paneelikate hoovides.


See on üks hoov Ehitajete teel, mis minu meelest on "vanaaegne". Seal ei niideta kunagi õigel ajal muru...


... ja mänguväljak on lausa lastele eluohtlik, aga kuidagi väga-väga lapsepõlve meenutav hoov on see.


Ja võililled.


Veel võililli.


Ja õitsev õunapuu (vist).


Ja väike puudesalu, mis ei ole veel päris "valmis" lehtedega.
Meie koduaknaalune kask on nüüd ka üleni roheline. Jõudsin ikka ära oodata. :)

Viimane eksam

Reedel siis sai meie pere selleaastasel lõpetajal tehtud viimane eksam. Poisi kommentaar oli, et raske, aga ei midagi hullu. Eks raskeks teevad eksami kindlasti ärevus ja pinge. Nüüd jääb siis tulemuste ootamine ja aktus 19. juunil.
Suvi poistel kardetavasti sel aastal vaba, ehk siis puhkuseks on. Muidu ikka suviti tööl käinud, aga sel aastam ma kahtlen, kas leiavad omale kuuks-paariks tööd.

Eurovisioon

Otse loomulikult, nagu enamus Eestimaast, vaatasime meiegi laupäeval Eurovisiooni. Mulle ei meeldi vaadata enne laule neid tutvustavaid videosid, tore on näha neid alati esmakordselt. Sel aastal tegelikult ei meeldinud mulle peale Eesti ja Norra loo õieti midagi. Tegelikult olid enam-vähem ka Soome, Isalandi ja Rootsi lugu. Aga kõik muu oli ühesuguselt igav mass.

Hakkasin hoopis mõtlema Eurovisiooni peale oma lapsepõlves. Siis oli maikuus Eurovisiooni-õhtu peaaegu sama vahva kui jõulud. Kaeti elutuppa laud, isa seadis maki lindistama. Otse loomulikult ei tohtinud sel ajal joosta või mängida, isegi tantsima (mul oli lapsena raskusi paigalpüsimisega, ma kogu aeg tantsisin) saadeti mind esikusse. Ja ma täiesti mäletan võidulugusid oma varasest lapsepõlvest. Muidugi, tollal tehti võiduloost kohe varsti enamasti ka eestikeelne "omalugu" ja eks seetõttu olid need lood ka populaarsemad rahva hulgas.

Tegelikult kadus nn "vana" Eurovisioon ära (vist) 1999. aastal, kui lavalt kadusid ära orkester ja dirigent. Pärast seda ei ole Eurovisioon enam see.

Aga Sandra Kim i võit - see oli midagi enneolematut. Me olime samavanad siis, ja imetlesime teda kõvasti. Missugune soeng, riietus ja hääl! Vapustav! :D

Lisaksin siia ka videod lauludest, aga ma ei ole veel aru saanud, kuidas seda tehakse. Kui selgeks saan, siis lisan. :S

Või Nicole oma rahulauluga mõned aastad enne seda. Selle lauluga esinesime isegi aastaid, see oli meie ansambli "kindla peale minek". Unepealt võisime ka esinema minna.

Rootsi poisid Harreys (kirjutati vist nii), nende laul oli äge ja poisid ise nii nunnud-nii nunnud! :D

Isegi ABBA võitu mäletan, kuigi ma siis pidin üsna väike olema. No igatahes oli igakevadine Eurovisioon suursündmus, millest räägiti veel nädalaid. Mitte nii nagu nüüd, oli ja juba päev hiljem on unustatud.

Minu ema

Meie lilled emale, ehk siis kirsipuu sel aastal hoopis.

Ja selle potikese tõid mulle minu lapsed. :)

Kui mina sündisin, siis olid mu vanemad ise alles tudengid. Nii, et mina oli tüüpiline tudengite laps. Veetsin aega loengutes magades ja olin ema sõbrannade juures "hoiul".
Kui ma oli 1,5 aastane oli mu ema praktikal Tabasalu pioneerilaagris. Ja minagi olin seal koos temaga. Mõni aasta hiljem oli mu ema malevas komandör ja jällegi, noorim malevlane olin mina. Eks kõik see tegi mind maru noorelt iseseisvaks. Ja mu ema nägi tollal nii noor välja, et teda peeti mu vanemaks õeks ja mu vanaema (kes ei olnud mitte tüüpiline vanaema, vaid kübar peas- küüned alati lakitud-proua) peeti meie emaks.
Alles suvel enne kooliminekut sündis mulle noorem vend. Niikaua sain nautida üksiklapse elu. Meie ema on alati maru rahulik. Ükskõik kui suure sigadusega ma hakkama ei saanud, ikka oli ta vana rahu ise. Mu sõbranna naerab siiamaani mu ema ühte reageeringut. Nimelt kui mu vend saabus koju tunde peale kokkulepitud aega, siis lausus mu ema marurahulikult: ma olen su peale väga kuri. Ja kõik. Kui tema ema oli kuri, siis ei pidanud ta seda mitte ütlema, vaid sellest sai juba kilomeeter eemalt kuulda. :)
Kui ta vanaemaks sai, oli ta alles 39-aastane. Minu lastele on ta olnud hea vanaema, kelle juurde on lapsed alati oodatud. Nüüdseks on tal juba 5 lapselast. Esimene sats (ehk siis minu lapsed) juba tasapisi täiskasvanuks saamas, venna omad aga alles pisikesed, kes vajavad vanaema sagedamini.
Ma ikka tunnen, et mul on emaga väga vedanud. :)
Ilusat emadepäeva sulle, ema!

Aknad puhtaks

Eile tegime kodus põhjaliku koristamise. Koos akende-kardinate pesuga. Mina haarasin vahendid ja läksin pesema. Elukaaslane tutvus netiavarustes põhjalikult aknapesu tehnoloogiaga. Selleks ajaks kui tema oli omale põhjlikult aknapesu algtõed selgeks teinud, olina mina juba 2 akent puhtaks saanud.
Aga siis oli näha õppimise tulemusi küll. Kuni mina ühe akna pesin, jõudis tema 2 suurt pesta. Ja muide, tõesti väga puhtad ja ilma triipudeta jäid.

Siit moraal: õppimine on alati kasulik! :)

Jälle teatrijuttu

Seekord käisime vaatamas siis "Voldemari". Draamateater on kuidagi nii tuttavaks saanud, et kohta tean juba minnes, ilma, et ma seda otsima pean hakkama. :)
Minule isiklikult väga meeldis. Meeldis näitlejate töö, lavakujundus. Ja eriti meeldis mulle pikkus. Väga pikka etendust on raske jälgida, sest selg hakkab valutama ja vaim väsima. Ja hakkad koju tahtma juba. Aga see etendus oli täpselt paraja pikkusega.

Draamateater kirjutab oma kodulehel nii:

Voldemar

Andrus Kivirähk artiklid | mänguajad

Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007 Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 25 minutit. Lavastaja Merle Karusoo Kunstnik Pille Jänes (külalisena) Helilooja Ardo Ran Varres Osades: Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma. Aastal 1955 Nõmme rongis: ühel pingil tukub plikaohtu Helmi, teisel istub vana maamees August, kolmandal räbaldunud sinelis 30aastane Lemmergas. Teekond Kivimäelt Balti jaama kulgeb reaalsuse ja kujutluse, tõsielu ja mängu hoos. „Elagu elu!” hüüab noor Voldemar Panso. Ta sõidab oma lavastuse "Kuningal on külm" esietendusele, kuid mängib lühikesel rongisõidul koos reisikaaslastega läbi pool elu – isa ja ema, tüdrukuid ja armastatuid, koolikaaslasi ja õpetajaid, näitlejaid, muid eluteel ette tulijaid. Mängitakse – või mäletatakse, unistatakse! – lugusid viinast, teatrist, armastusest, sõja jalust läände põgenemisest ja ometi siiajäämisest, Moskvast, haiglast, proovist, küüditamisest, koolist, jälle viinast, armastusest... Näidendi aluseks on Voldemar Panso mälestused, artiklid, päevikud.