Jälle üks klass sai "ära antud". Ma tõesti enam ei saa aru, alles ma nad ju sain? Alles mul oli 1.klass ja nad olid nii väikesed. Klassiõpetaja õnnetus on see, et kasvatad lapsed "inimesteks" kellega saab juba maailmaasju arutada ja kellega saab huvitavates kohtades käia ning siis annad nad edasi. Ja alustad jälle pisikestega otsast peale. Jälle aabits ja Nukuteater ja Mänguasjade muuseum. :)
Meie viimane ühine aasta ju oli ka nagu ta oli. Kõik toredad kevadised üritused jäid ära. Jäi ära ühine klassilõpetamine. Lihtsalt äkki oli koolilõpp ja teadmine, et järgmisel aastal on neil uus klassijuhataja.
Üleval pildil on lastekink ja alumisel kink suurte poolt. Vähemalt nii mulle öeldi. Igatahes väga armas kingitus. Ma kohe mõtlen nüüd kuhu seina see pilt panna.
Ja koolis on mul veel kotitäis kommi.
Nüüd tuleb harjuda jälle hommikuse äratuskellaga ja tööl käimisega. Need 2,5 kuud olid tüütud (mulle ei meeldi tundide kaupa arvutis istuda), aga teisest küljest väga mugavad. Kõik kulges rahumeelsest, mingit kiirustamist ja aja peale jooksmist ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar