See distantsõpe on juba rutiiniks muutunud ja polegi enam midagi kirjutada.
Tööle tahaks, aga samas meeldib mulle juba see kodune elu ka. Igav on, seda küll. Igal õhtul jutustan pikalt kellegagi telefonis, aga see pole päris see õige. :)
Poeskäik on saanud nädala suursündmus. Ja teisest küljest ei tahaks sinna üldse minna.
Nüüd ma saan aru küll, miks inimesi suveajale üleminek ei sega. Mind ka enam ei sega, sest pole tõesti erilist vahet kas ärkad hommikul 7.30 või 6.30. Aga on VÄGA suur vahe, kas ärkad kell 6 või kell 5. Kell 5 hommikul on jälle pime (vahepeal oled juba harjunud valges ärkama).
Hetkel on toas pime ja välja sajab paksu lumelörtsi. Vot sulle 3.aprill. :)
1 kommentaar:
Mehega on lõbusam jah. Lastega ka ikka suhtleme mitu korda nädalas, aga elu kuidagi üksluine ikka.
Käsitööd ma ei tee. Raamatuid üritan lugeda.
Postita kommentaar