neljapäev, 7. juuni 2018

Kopli

 Siis kui ilmad veel ilusad ja soojad olid, käisime ükspäev ratastega koplis sõitmas. Meie mõlema lapsepõlv on möödunud sealkandis. Kui lapsed olime, käisime isegi kõrvutiolevates lasteaedades. Ja mul on tunne, et ma olen teda lapsena näinud. No lihtsalt on üks mälupilt mida ämm kord rääkis ja mul on tunne nagu oleksin ma lapsena seda näinud. Selline veider asi. :)
 Aga kui minu lapsepõlv möödus pelgulinnas, siis tema oma üsna kopli tagumises otsas. Sellesama täna ääres kus pilti tegin. Maju siin küll enam ei ole. Tänava lõpus paistab juba meri. Ilus koht ju iseenest, aga elada siin ikkagi ei tahaks.
Käisime ka kopli liine vaatamas. Sinna kuhu nüüd uued majad ehitatakse (ülemine pilt tegelikult on sealt tehtud). Aga hoolimata sellest, et kindlasti tehakse see koht ilusaks, siis no sinna elama kolida ikka ei tahaks.
Aga nostalgia mõttes on seal ringi tiirutada päris mõnus. Tulevad meelde hetked lapsepõlvest. Vahel käisime sõbrannadega ka koplis. Enamasti suvel, siis oli vahel igav ja sai rohkem ringi kolatud. Vanaema tegelikult ei lubanud üle raudtee minna (nüüd enam raudteed polegi), aga eks me vahest harva ikka läksime. Kopli pargis oli mingi hiigelvana lõbustuspark.Sinna oli meil kohe eriti keelatud minna. Vanaema ütles, et surnuaias ei käida mängimas. Aga noh, eks see lõbustuspark ikka meelitas. Eriti tore oli see, et kuna seal keegi väga ei käinud, siis vahel panid need inimesed (ma isegi ei mäleta, olid need mehed või naised, noored või vanad, keegi seal oli, aga kes, seda ei mäleta üldse) meil lihtsalt kettkarusselli käima ja lasid sel käia niikaua kuni me hüüdsime, et nüüd aitab. :)
Kas seal peale kettkarusselli veel midagi oli, seda ma ka ei mäleta. Aga kopli pargi kettkarusselli näitab ka ühes Baskini lavastuses. Ma loodan, et panin õige lingi. :)
Sellised mälestused siis. Hakkad ühte kirjutama, lõpetad hoopis teise looga.

Kommentaare ei ole: