esmaspäev, 6. märts 2017

Maraton

 Möödaminnes sattusime ka maratonile. Ka meie seltskonna lapsed võtsid lastejooksust osa.
Maraton toimus Fort Lauderdale keskuses. See oli linn Miami ja meie majutuskoha Boynton Beatci vahel.
Maratonil panin ma tähele kui sõbralikud ja omamoodi hoolivad olid seal inimesed. Esiteks: maratonist ja poolmaratonist võtsid osa igasugused inimesed. Eestis kipuvad maratonid siiski sportlaste ja väga hästi ettevalmistatud inimeste jaoks olema. Seal oli kõiki. Ja kõigile elati väga soojalt kaasa, ka neile kes ligemale 7 tundi olid juba rajal olnud ja liikusid edasi teosammul. Inimesed ergutasid ja plaksutasid  kõigile. Muide, nägin seal ka naisterahavast, kes olles ise üsna tugevalt ülekaaluline, oli oma vöö krõpsupakkide ja joogipudelitega vooderdanud ning astuski väsinult finishi poole, ühes käes krõpsupakk, teise joogipudel ning sõi. See oli veidi kummaline, aga miks mitte? Lõpuni oli tal siis veel kilomeeter. Mina ilmselt ei oleks suutnud seda maad isegi kõndides läbida. Krõpsupakkidest vööga (mis ju raskust lisab) ammugi mitte.
Siis oli lastejooksus üks pisike poiss. Kui start anti (muide väääga ameerikalikul moel), siis jooksis ta ehk 20 meetrit. Pärast seda hakkas nutma ja isa sülle tahtma. Ja siis asusid tööle pealtvaatajad, kes hakkasid talle plaksutama ja ergutusi hüüdma. Mis lõppes sellega, et see poiss jõudis ka jooksu lõpuni joosta. :)
Start jooksule oli väga ameerikalik. Paluti lastel paika minna, siis kutsuti vanemad pildistama. Siis paluti vanemad kõrvale minna ja hakati ergutama (kas olete jooksuks valmis? ikka tõesti valmis?), siis loeti koos numbreid viiest kuni üheni ja nüüd pidid lapsed aru saama, et see oligi start. Mõni pisem pistis juba poole numbrite lugemise pealt ajama. :)
Minu vanem vennapoeg lõpetas jooksu teisena. Oleks veidi pikem maa olnud, oleks võitja kätte ka saanud, sest see poiss oli lõpuks üsna kustunud. Teine vennapoeg oli ka üsna eespool. Seega tublid jooksja meie peres!

Jooksujutu lõpetan sellega, et ostsin täna endale ja tütrele maijooksu pääsmed ära. Minu mäletamist mööda iga kord kui ma seal osalen, luban, et enam ei lähe. Paar aastat ei lähegi, aga siis lähevad põhjused meelest ära otsustan jälle osaleda. :)
Seekord loodan, et lapselaps ehk ka osaleb lastejooksul. Ta juba suur tüdruk ja tagumine aeg hakata tõsisemalt võistlemisega tegelema. :).

Kommentaare ei ole: