Istusin reedel arvutis ja äkki kuulsin rõdul kolinat. No nagu üks paras kamp elevandipoegi oleks rõdul. Kui uurima hakkasin, siis kihutasid nad hüpetega läbi rõdu ja jooksid kribinal mööda kiviseina edasi.
Üks kihutas korrus allapoole naabri rõdu äärele istuma. Ja oligi seal niikaua kuni ma teda jälgisin.
Teine kihutas korrus kõrgemale ja püsis tükk aega sellises pea alaspidi liikumatus poosis. Lõpuks siiski väsis ja hakkas minema veel kõrgemale.
Aastaid tagasi jooksid meil sageli oravad rõdul. Aga viimastel aastatel pole nad siin enam ammu käinud. Ei tea, kas see suvi oli soodne orava-aasta ja poegi palju, sest olen ka niisama jalutades mitu korda oravaid majade vahel jooksmas näinud.
2 kommentaari:
Mina imetlen meie lasteaias pidevalt nende osavust. Lähevad mööda õhuliine nagu kõietantsijad ja mängivad mitmeksi tagaajamismänge. Kevadel vaatasime kuidas nad ennast pesakastidesse sättisid ja vareste käest sugeda said.
Ma kohe ei saa- mul tuli lapsepõlvest salm meelde.
Oraval on tore ema,
ronimist ei keela tema,
tema keelata ei saa,
sest ta ronib ise ka.
Kõik orava päälinna kolinu? Siin neid nähä pole!
Postita kommentaar