Septermbrikuu viimane päev

Täna on septembrikuu viimane päev. No näis, kas tänane päev ometi toob meile kaua oodatud uudise. Ootan sõnumit juba ammu! :)

Kuidagi ruttu sai läbi see septembrikuu. Olin unustanud kui raske on olla 1.klassi õpetaja. Kõrvalt vaadates ei saa sellest arugi. Õnneks on mul hästi toredad tüdrukud klassis ja tegelikult ka suurepärased vanemad. Kui lastel on pere toetus seljataga, siis ongi kõik muu ka korras. :)
Väikestega on nii palju tegemist, et kui mul päeva lõpuks "suured" tulevad, siis vahel on tunne, et olen kui puhkekodus. Ei ole sellist sahmimist, saab rahulikumalt võtta.

Täna oli meil igaaastane matkapäev. Ilmaga vedas meil tohutult. Ei ole ju tavaline, et 30.septembril on 19 kraadi sooja väljas. Tüdrukud olid tublid. Kõndisime üle 6 kilomeetri ja eriti ei kaeveldud. Jaksasid kõik, tempot väga aeglaseks ei pidanudki laskma.
Ja nagu pildilt näha, on tänase seisuga me kask veel täitsa roheline ja lehti täis. Tegelikult on viimastel päevadel loodusesse siiski päris palju värvi tulnud, aga üldmulje on esialgu veel üsna roheline.

Vanem poeg on pärast vandeandmist igal nädalavahetusel koju saanud. Ongi igav muidu see elu ühe lapsega vaid. :)

Tegelikult on see nädal olnud päris kurb ja nukker. Toonud endaga kaasa mitu kurba ja uskumatut uudist. Üldse on viimasel ajal tulnud nii mitu ootamatut must uudist ja siis kõige lõppu tuleb teade politseinike koondamisest. Eile seda lugedes tuli mul endal küll mõte, et vaat nüüd on koht, kus rahvas peaks tänavale minema. Nõudma politseinikele ja päästjatele palka ja nende arvu suurendamist!