Palmipuudepüha ja vaikne nädal

Eile oli palmipuudepüha. Olen sel aastal juba varakult lihavõttelainel olnud. Tuttidega suled said juba eelmisel nädalavahetusel tuppa toodud ja mõned munad koos tibu ja jänesegagi lauale tõstetud.
Laupäeval oli ka Maa tund. Meie pere võtab sellest valikuliselt osa.  Kustutame tuled ära ja oleme küünlavalgel, aga arvutid siiski töötavad, sest niisama ei viitsi ka olla. Midagi peab ju tegema. :)

Nüüd siis vaikne nädal.
Ja tore on see, et see on vaid neljapäevane töönädal. :)

Minu uus lemmik

Tundub, et peaksin neid endale pool kapitäit varuma, aga see on hetkel minu uus lemmik. :)
Kahjuks on see ilmselt vaid sellekevadine lihavõtteshokolaad ja varsti teda enam müügil pole.

Eesti laul

Esmaspäeval avaldati selleaastase laulu video. Laul ise mulle meeldib, aga see video küll mitte. Selline perevägivalda õigustav või ma ei teagi. Mind jäi see video häirima, eriti viimse nädala uudiste taustal. Järgmine sõnum, et naised on ise süüdi, ise provotseerivad vaeseid mehi.
Rikkusid videoga ilusa laulu ära. 😯

Raamatud

Eile sain tehtud oma aasta teo Ma nimelt sain läbi loetud oma "aasta" raamatu. Ja sõna "aasta" otseses mõttes. Lugema hakkasin ma seda raamatut juba vähemalt aasta tagasi. Kardan, et isegi võib-olla rohkem kui aasta.
Põhjuseid oli mitu. Pildi pealt ei ole aru saada, aga see raamat on ikka üsna paks (üle 400 lehekülje) ja kõvade kaantega. Nii, et üks põhjus, miks ma seda nii kaua lugesin oli ka see, et ma ei suutnud üle 30 minuti raamatut käes hoida, randmed hakkasid valutama. Teine põhjus oli selle väga raske ja kurb sisu. Kuna raamat on ajalooline, räägib päriselt elanud inimestest ja nendega juhtunud halbadest asjadest, lisatud on pildid ja dokumendid, siis on seda väga raske lugeda. Vahel ma lihtsalt ei suutnud mitu nädalat raamatut kätte võtta. Üks mu vähest uusaastalubadustest oligi raamat sel aastal läbi lugeda. :)
Ühesõnaga, raamat on hea, kellele ajalugu meeldib, aga vähemalt minu meelest on see ka väga raske lugemine.

Samal ajal aga kogunes mulle virna muudkui raamatuid, mis oma lugemisjärge ootavad. Ühe raamatu olen juba omale kapi peale ära tõstnud ("Minu Helsingi") ja päris mitu raamatut ootavad mind alles poes, sest kuna tean seda virna, siis ei ole uute ostmisega kiirustanud. :)
Mul on nimelt selline "kiiks", et kuni üks raamat on poolik, ma uut ei hakka lugema. Nüüd on siis põhjus kõrvaldatud ja saan hakata jälle kiiremini raamatuid lugema.

Üks kiire kevadine reis

 Algas kevadine koolivaheaeg. Koolivaheaja alguses läksime paariks päevaks tagasi talve.

Kuigi ka Porvoos olid ka tänavad juba lumest juba puhtad, siis metsaalune oli veel paksu lume all.

Nüüd siis üritan vaikselt puhata ja jõudu koguda viimaseks veerandiks. Õnneks on ilmad hetkel nii ilusad ja kevadised, et lausa lust õues viibida. :)

Kevade lainel

Panin täna juba talveasjad kappi ära, jätsin vaid koeraga käimiseks õhukese mütsi välja. Mantlid-saapad panin juba kappi-karpi ära.
Ja nüüd nüüd jääb üle loota, et talv enam tagasi ei tule. :)

Lapsepõlve lainel :)

Leidsin ükspäev kapist ema antud purgi soolaseentega. Või noh, eks ma teadsin küll, et mul see purk on, aga ei tulnud seenesalati isu peale. Kolmapäeval aga leidsin, et just see on õige päev seenesalatit teha. Nii kui purgi laht tegin - lapsepõlv tuli meelde, lapsepõlve maitse. Ainult minu ema soolatud seened maitsevad nii. :)
Ma ise soolan ka seeni, aga nad on kuidagi teistsugused.

Ja siis meenus mulle vennanaise ütlus, et kui me ema neile küll läheb, siis vend enne koristab ja kokkab, sest "tema emme tuleb külla". Vat seekord oli ka mul selline tunne, et just minu emme tehtud seened. Nagu lapsena. :)