Meie pesakonna noorim sai täna öösel 14-aastaseks. Kummaliselt kiiresti on see aeg läinud. Alles ta sündis, läks lasteaeda, kooli...
14 aasat tagasi oli 23. jaanuaril tõeliselt suur talvetorm. Rapla haiglas polnud kohati elektritki, otsiti küünlaid, et pimeduses kobades ei peaks sünnitust vastu võtma. Ööseks torm vaibus ja Kristin sündis siiski elektriga majas, mitte küünlavalgel. Tagantjärele mõeldes, olekski just romantiline olnud, aga siis oli mul nii paha olla, et mul täitsa suva, kas laetuli või küünlad :)
Väikesest alates on Krissule meeldinud tantsida. Juba 4-aastaselt hakkas ta käima tantsimas. Alguses küll iluvõimlemas, sealt edasi balletis, siis loovtants, showtanst, rahvatants (siit ka ülemine pilt, tantsuansambel Sõpruse kevadpeolt, Jaapani rahvatants, Kristin vasakult neljas).
Kuni sel sügisel otsustas, et ei jõua enam, tennis on tähtsam. Muidugi oli tal tõesti sügisel 3 tantutrenni ja 3 tennist nädalas, nädalavahetuseti veel võistlused. Ja kolmapäeval 2 trenni päevas. Tõesti ei jõudnud, aga kahju ikkagi. Just tantsupeao aasta ju.
Hetkel on Kristin teismeline. Päris lahe teismeline kusjuures. Vahel me ikka kakleme ka, aga enam mitte niipalju kui üleeelmisel aastal. Kas on temale mõistust rohkem pähe tulnud, või olen mina tolerantsemaks muutunud?
Kui Krissu oli 11, lubasin ma mingis meeltesegaduse hoos, et kui ta saab 14, võib needi panna. Eks ma ise lootsin, et selleks ajaks on tal needi-isu kadunud. Aga tuhkagi. Juba 2 kuud enne sünnipäeva hakkas peale magus jutt needi ümber. Siit siis hoiatus teistele lapsevanematele: ei mingeid lubadusi seoses vanusega, nad kasvavad VÄGA kiiresti :)
Lisaks needile (mida tal veel ei ole) on ta võtnud oma välimusemuutmise tõsiselt käsile, värvis juuksed mustaks ja lõikas uue soengu. Uue immitsaga pilti mul hetkel arvutis veel polnudki. Eks päeva peale peaks tegema värskest 14-aastasest ka värske pildi.
Ja viimane pilt on väikesst Krissust. Krissu ümberpildistatud ja seetõttu ka nigela kvaliteediga. Olen andnud endale lubaduse küll, et skännin vanad fotod arvutiss, aga no mitte ei ole viitsinud sellega tegeleda.
Mida siis öelda väikese Krissu kohta? Väike Krissu oli väga kange neiu. Kas oli põhjus selles, et ta sündis perekonda, kus tal olid juba vanemad vennad ees ja ta lihtsalt pidi kange olema või hoopis tähtkuju viga? Enamus piltide peal on väike Krissu kõht punnis ja näost punane oma õigust taga ajamas või siis mossis mingil põhjusel. Muide, tal oli juba sündides pahur korts kulmude vahel. Õnneks on pahurus aastatega kadunud ja nüüdseks on ta enamasti üsna heatujuline (välja arvatud hommikud kui kooli peab minema, siis kõnnib ta ikka kurja näoga, aga kui teda mitte puudutada, siis koolist tagasi tuleb ta juba heas tujus).
Lõppu veel üks nali meie pere ajaloost:
Tulime Kristiniga haiglast koju. Vennad kõõlusid juures kui ta esimisest korda kodus voodile sättisime. Noorem vend (4,5a) küsib äkki lootusrikkalt: "Kust sa tead, et ta tüdruk on, ta on ju nii poisi nägu?"
Ja mõni hetke hiljem kahjurõõmsalt:" Mis tüdruk ta on, tal pole ju patsegi peas!"
Selgituseks: vennad ootasid omale väga väikevenda. Kuna Kristin otsustas ultrahelis mitte näidata, kes ta on, siis oli neil see lootus sünnituseni välja.
Palju õnne sünnipäevaks, meie pesamuna! :)
