Juhtub ka nii...

 Ootasime reedel laevalepääsu. Äkki tuli laevast suure hooga kaubaauto. Ja tuleb ja tuleb ja tuleb ... otse meie suunas. See oli selline kohutavalt ebareaalne olukord - sa näed, et kohe sõidetakse sulle otsa, midagi teha enam ei ole ja ometi tundub see nii uskumatu. Ma jõudsin veel mehele kommenteeridagi, et kohe sõidetakse meile nüüd otsa. :)

Õnneks viimasel hetkel pööras ta siiski nii palju ära, et sõitis meile vaid augu stange sisse. Ja meie reis sai jätkuda. Tegelikult oli süüdi jäävihm, mis tee täiesti klaasiseks tõmbas.
Aga meie saime õnneks siiski jõulupeole edasi sõita. :)

Meie karvapall

Kas on terjeri moodi? :)
Kuna päeval on õues siiski kevad ja kõik sulab, siis on meie koer õuest tulles väga määrdunud. Ostsime siis shampooni, et pest koer aeg-ajalt puhtaks. Ja peale esimest shampooniga pesu saime omale karmikarvalise terjeri asemel sellise uduste karvadega koheva karvapalli. :)

Ja meie karvapall sai eile juba 9-kuuseks. Suur poiss juba! :)

Dieedi kasulikkusest?

Viimase korraliku toidu sõin teisipäeva õhtul. Pärast seda olen olnud lahja riisipudru, puljongi, keefiri ja banaani-dieedil. Tulen siis mina haiglast tagasi ja astun rõõmsalt kaalu peale - no mingi kasu peab sellest käigust (peale valude kadumise) ju ometi olema ka. Ja tuhkagi! Olin 1,5 kilo juurde selle menüüga võtnud. Vot sulle siis dieeti. :)

Kuidas ma haiglas käisin

Kui ma suvel kirurgile aja panin, siis ei osanud ma kahtlustadagi, et mul lähiajal operatsioon ees võiks seista. Kunagi (kauges-kauges) tulevikus ehk küll. Aga kindlasti mitte veel selle aastanumbri sees. Lläks teisiti. 15.oktoobril sain ma vaevalt jalad paljaks võtta kui kuulsin juba, et kohe opile. Kas 29.detsember sobiks? Miks ta siis ei sobi, olgu siis 29. detsember. Mina, tuntud jänespüks arstide suhtes. Ma ei lase endale naljalt süstigi teha.
Kogu aeg rahustasin ennast mõttega, et 29. detsembrini on veel niiii palju aega - kuni see hetk käes oligi. Selleks hetkeks kui ma opilauale jõudsin värisesin ma juba üle kere, nii, et õde ütles, et alustame rahustist. :)
Ja saingi suure süstlatäie rahustit. Mistõttu ma ei mäleta opist mitte midagi, isegi aeg läks kiiresti.
Ja kuigi mind enne kella 18.00 tõusta ei lubatud, ajasin ma ennast siiski juba poolt tundi varem püsti, sest kempsu oli vaja minna. Narkoosiarst soovitas kohvi kaasa võtta, muidu tänu vererõhu langusele hakkab pea valutama. No ja ma siis jõingi kohvi, kohe mitu tassi. See aga ajas teadagi kuhu.
Eile veel ei julgenud jalga maha toetada, keksisime niisama ringi.Üks saatusekaaslane oli mul seal ka, seetõttu oli meil seal päris lõbus. Isegi raamatut polnud aega lugeda. Ja õhtul kui valuvaigistit tuldi pakkuma, siis mina (süstikartja) suutsin õe pehmeks rääkida ja ta tõi mulle hoopis tabletid. Unerohu ka. Öö palnudki nii pikk kui ma kartsin. Täna olen juba päris kabe. Isegi poes käisime korraks. Peaaegu juba täitsa kõnnin. :)

Tegelikult jäi mulle sellest käigust ääretult positiivne mälestus. Isegi lõbus. Ja mis kõige toredam - kõik sealsed töötajad olid ääretult mõnusad. Sanitarideni välja. Ühtegi pahurat nägu näha ei õnnestunud.

Tähtis pole võit vaid osavõtt

Kunagi, kui meie vennaga veel lapsed olime, siis oli meil vanaema, kes armastas öelda:"Las teised kihutavad, sina sõida rahulikult (rivi lõpus)!" Seda siis mu vennale, kes tegeles rattaspordiga. :)
Eile märkasin, et ka mina olen sellesse staadiumisse jõudnud, kus tähtis pole võit vaid osavõtt. Kui noorem poeg helistas ja kurtis, et temast ei saagi eesti meistrit, siis mina märkisin rahulikult, et teine koht ju ka hea. Poiss millegipärast mu arvamust ei jaganud :)
Hullem lugu on muidugi see, et ta sai jälle löögi põlve pihta. Ja ikka selle põlve pihta, mis juba kaks operatsiooni on üle elanud. Ja jälle ta lonkab. :S
PS! Õnneks on põlvega kõik korras.
Lisasin pildi oma poja uhkest penalti tõrjest.

Ämmelgas rõdul

Üks ämmelgas arvas meie rõdu selle kõige putukarohkeima paiga olevat. Kahjuks valis ta oma võrguks meie jaoks väga ebasobiva koha - täpselt rõduukse esise. Nii ei jäänudki muud üle, kui pildistada üles ämbliku öötöö ja siis ta ettevaatlikult sealt minema toimetada. Tagasi ta igatahes tulnud ei ole, ju leidis oma võrgule parema koha.

Varese rünnak

Täna ründas mind vares. Miks, ma ei teagi. Esimene kord tal õnnestus mulle nokaga virutada (õnneks mitte väga tugevasti, rohkem ehmatas), sest lähenes alatult selja tagant. Teised kaks korda jõudsin maha kükitada enne kui tema minuni jõudis. Olen küll see koeraga mammi, aga sel hetkel mul koera kaasas ei olnud. Ja pealegi hoian mina alati oma koera kenasti rihma otsas, ega lase tal kunagi linde kiusata.
Nüüd olen varese peale solvunud. :)
Aga tegelikult tabas mind paras paanika lindude koha pealt. Pärast terve tee vahtisin selja taha ja kui tiibade plaginat kuulsin, läks juba selg higiseks. Meenus üks teatud film, mis muud. :)

Pühad läbi

Nii see uus siis tuligi. 2009. Mõnes mõttes meile esmakordne kogemus. Kõik lapsed läksid uut aastat oma sõpradega vastu võtma ja meie olime kahekesi kodus. Tegin väikese laua, vaatasime telekat. Kella 11 õhtul lugesin veel ekspressi :)
Ja kui siis kell 12 sai, siis läbustasime rohkem kui kunagi varem. Sampust avades õnnestus meil terve elutuba sellega üle kallata. Kui raketid olime ära imetlenud, siis hakkasime koristama. Kell 1 öösel pesime elutoapõrandat ja nõusid. :) Ja traditsioonilise kaetud laua asemel jäi meil lauale vaid kauss mandariinide ja pähklitega.


Aga uus aasta tuli sellest hoolimata ja täna on juba üsna argine meeleolu. Käisin linnas ja muidugi juhtus jälle "minuga ikka juhtub"-sarjast asi. Ostsin uued kingad, aga kahjuks pean lähipäevil minema neid ümber vahetama, sest...sain 2 ühe paari kinga. :S Ei tasu küsida kuidas see mul jälle õnnestus, aga näe õnnestus. :)
Õnneks ei olnud see mu selle aasta esimene ost. Muidu oleks nagu tähendanud, et terve aasta halba ostlemist.