Kevad

Pool tundi tagasi algas kevad. Kahjuks algab kevad sel aastal küll üsna talviselt. Aga vähemalt päikeseliselt. :)

Meie karvapall

Kas on terjeri moodi? :)
Kuna päeval on õues siiski kevad ja kõik sulab, siis on meie koer õuest tulles väga määrdunud. Ostsime siis shampooni, et pest koer aeg-ajalt puhtaks. Ja peale esimest shampooniga pesu saime omale karmikarvalise terjeri asemel sellise uduste karvadega koheva karvapalli. :)

Ja meie karvapall sai eile juba 9-kuuseks. Suur poiss juba! :)

Kiire haiglaskäik

Suvisel reisil see jama algas. Algas jubeda seljavaluga. Sisulist pool mu suvist reisi läks selle nahka, sest kuigi valu läks üle (ja allus hästi valuvaigistitele), siis jõudu oli väga napilt. Ja olla reisil ja ringi sebida ning samal ajal olla jõuetu, on väga keeruline.
Tagasi kodus olles hakkasin mööda arste käima. Kuigi mul on nii võimekas perearst, et ta pani mulle õige diagnoosi ära telefoni teel. Mina olin Luksis ja tema Eestis ja siis ta minu kaebuse järgi pani diagnoosi. Ja täiesti õige kusjuures. :)

Augustis pandi mind plaanilise opi järjekorda. Vahepeal olid mul kõik kaebused ära kadunud. Ja kui jaanuaris helistati ja operatsiooniaega pakuti, siis palusin ma seda veel paar kuud edasi lükata, et koolivaheajaga ühildada (õpetaja kiiks, kes see ikka mu tunde asendada tahab, eksole?). Veebruari keskel aga tulid valud tagasi ja nii ma siis valuvaigistitega võideldes oma opiaega ootasin. Kaks korda olin ka selles seisus, et mõtlesin:"Nüüd aitab, kutsun kiirabi". Kuna mõlemad korrad olid öösel, siis mõlemal juhul jäin peale oma otsustavat mõtet magama ja ärkasin hommikul jälle valuta üles. Nii need kolm viimast nädalat siis tiksusin valudega vaheldumisi.

Lõpuks siis jõudis kätte ka opipäev. Tegelikult ega haiglaskäigust midagi kirjutada ei olegi, kui vaid seda, et taaskord oli seal väga meeldiv personal. Nagu mõned aastad tagasi (küll teises haiglas) kohtasin mina seegi kord vaid toredaid inimesi. Arstidest kuni põetajateni välja. Ma ei tea kus need kurjad arstid ennast peidavad, õnneks pole mina nedega kokku puutunud. Olen tõesti äärmiselt tänulik oma arstile, kes tegi mulle nii hea lõikuse, et juba teisel päeval olin krapsakas. Koju sain küll alles kolmandal päeval, aga arvestades, et asi oli palju hullem kui alguses arvati, siis on ju kõik väga hästi. Neli peale pärast lõikust käisin juba sünnipäeval. :)
Tehti mulle ka mu elu esimene üldnarkoos. Narkoosiarst oli tore ja tegi nalja ning opitoas oli väga lõbus. Narkoosiõde arvas, et tema on ammu mõeldnud, et sel ajal kui patsient narkoosis on, võiks tema näiteks kulme teha ja näomaski ja arutasime, miks mind kõik naerma ajab (mina kahtlustasin, et nad mulle midagi kahtlast süstisid, aga nemad väitsid, et naerugaas olla müüt). Nii ma siis magama jäin. Ja tagasi reaalsusesse jõudsin alles õhtul kell 7. Peaaegu terve kolmapäev on mul vahel kadunud. :)
Õnneks on nüüd koolivaheaeg ja saan rahulikult veel nädala taastuda. Trenniga pean küll kuuajase pausi tegema (vaat see on halvasti!), aga küllap ma kõik jälle siis meelde tuletan.Pikem paus jäält teeb nimelt väga suure taandarengu - esimesed trennid on jälle sellised, kus ettevaatlikult proovid asju, mida varem tegeid vabalt.

Ühesõnaga ma just täna hommikul otsustasin, et nüüd ma olen terve ja elan edasi oma elu nagu enne. Aitab haavadest kinni hoides kooberdamisest! :)

Dieedi kasulikkusest?

Viimase korraliku toidu sõin teisipäeva õhtul. Pärast seda olen olnud lahja riisipudru, puljongi, keefiri ja banaani-dieedil. Tulen siis mina haiglast tagasi ja astun rõõmsalt kaalu peale - no mingi kasu peab sellest käigust (peale valude kadumise) ju ometi olema ka. Ja tuhkagi! Olin 1,5 kilo juurde selle menüüga võtnud. Vot sulle siis dieeti. :)

Kaugel see suvi ikka enam on?

Lugesin täna Postimehest, et talve järgi ennustades peaks tulema ilus suvi. No see oleks tore! :)

On käimas pika veerandi viimane nädal. Veel mõned päevad pingutamist ja siis saavad puhata nii lapsed kui ka õpetajad.
Õhtulehes oli nutt ja hala teemal, et perel pole raha reisile minna ja lastest kahju ja mis kõik veel. Pean ütlema, et minu klassis peaksid olema enam-vähem kõik heal järjel pered, aga reisima läheb 26 lapsest vaid 3. Kõik lähevad vaheajal soojale maale? :O Sellel emal tundub endal mingi tugev alaväärsuskiiks olema.

Märts

Tore et käes on märts. Märts tekitab minus alati kevadetunde, ka siis kui on paarkümmend kraadi külma. Ikka on kevad hinges. :)

Kirp aga on saanud endale kennelköha. Nakkushaiguse. Kardetavasti koertekoolist, aga samas ei või muidugi teada, kust tegelikult, sest tegu on väga nakkava piisknakkusega. Tegelikult näeb see välja nagu inimestelgi köha. Arst täna kuulas ja ütles (tuttvad sõnad) kopsud on puhtad, aga on bronhides (kes lapsevanematest ei ole seda lauset kuulnud? ). Saime antibiootikumid ja köharohu ja käsu 10 päeva olla tubasel režiimil. Väikesed pissipeatused välja arvatud siis muidugi. :)
Arsti juures oli päris naljakas see, et arst muudkui kordas Kirbule:"Pole midagi, mamma on siin!" :D
Pole ma endast kui Kirbu mammast mõelnud.:)

Kevad aknalaual

Tasapisi ikka tuleb. Esialgu veel vaid aknalaual. Aga veel vaid mõni päev ja algabki esimene kevadkuu.