Emakeelepäev

Juba see sõna ise on oma kõlalt ilus. Kurb on kuulata kuidas keel ära rikutakse. Võib-olla olen ma ka vanaks jäänud, aga kui kuulata noorte omavahelist juttu, siis see ei ole ammu enam ilus. Ja emakeele tunde muudkui kärbitakse ja kärbitakse. Kui mina koolis käisin, siis oli (mu ema jutu järgi) 13 tundi eesti keelt nädalas (algklassides siis). Tänapäeval on kõigest 5. Ja iga aastaga on klassides aina rohkem logopeedi abi vajavaid lapsi.
Jutt ja mõte läksid nüüd mujale. Tegelikult tahtsin vaid meelde tuletada, et täna on emakeelepäev.

Olümpia

Kuna olen suhteliselt tugitoolispordi kauge inimene, siis olümpialt vaatasin ma ainult iluuisutamist. Ja Kristiina Smigun-Vähi ja Andrus Veerpalu sõite. Kristiina ja Andruse üle on muidugi hea meel. Ja minu meelest pole Andrus Veerpalu 6.koht sugugi kritiseerimist väärt. Hea koht ju. :)
Aga ala, mis mind kindlasti teleka ette naelutab, on iluuisutamine. Minu meelest oli juba saavutus seegi, et üldse olümpiale saadi. Taavi Ranna ja Irina Storki sõit oli omamoodi kindlasti eneseületamine. Minna proffidega võidu sõitma, ise ainult 2 kuud selleks valmistudes? See on juba saavutus omaette. Ainult noored ilmselt võtavad ette selliseid riske, vanemad hakkavad kahtlema endas ja oma võimetes. :)


Jelena Glebova sõit oli väike pettumus. Kuigi tean ise kui libe on jää. Aga maailmameistrivõistlustel märtsi lõpus läheb tal kindlasti paremini!

Maria Sergejeva ja Ilja Glebov sõitsid nii, nagu arvata oligi.

Aga tõeline eneseületaja oli Kanadalanna Joannie Rochette. Vaid mõni päev peale ema surma olla võimeline niimoodi uisutama...

Ja kevad tuleb!

Räästad tilguvad, päevad on pikemad ja õues on mõnus sula...
Täna hommikul ei pannud ma juba toas tuld põlema enne, kui ajalehte lugema hakkasin. Tundsin mõnu sellest, et hommikul ärgates on juba valge. Igal aastal märtsis jõuan ma sinnamaani, kus ärkan üles hommikul enne kella. Kahjuks kellakeeramine märtsi lõpus rikub selle jälle ära. Aga sellegipoolest mulle kella keerata meeldib, sest sellega kaasnevad ju valged õhtud!
Nädalavahetusel ostsin omale igaks juhuks ka kummikud ära. Mine seda kevadet tea! Koeraga on ju ikka vaja välja minna ja siis on hea, kui jalad kuivaks jäävad. :)

Titeuudiseid uksest ja aknast

Täpselt nädal tagasi sai mu elukaaslane pisikese tüdrukutirtsu vanaisaks. Nii, et mina elan nüüd vanaisaga. :)
Ja laupäeval sündis meie sõprade perre üks imearmas kauaoodatud tüdrukukene.
Õnne värsketele vanematele!

Kukehüpete aeg

Kui jaanuaris pole neid päeva pikemaks venitavaid kukesamme märgatagi, siis hetkel on kätte jõudnud aeg, kus valgemaks ei lähe mitte kukesammude, vaid hüpetega. See nädal on eelmisest pikem juba rohkem kui poole tunni võrra. Täna hommikul kui ärkasin, võis juba öelda, et väljas oli valgust NÄHA, kell oli siis 6.45. Nädala pärast peaks juba päris valge sel ajal olema.

Sõbrapäev ja uus aasta

Eks nad mõlemad sellised kentsakad pühad ole.
Aga sellegipoolest head sõbrapäeva ja head tiigriaasta algust ikka ka!

Lumeuputus

Ega ma tegelikult viriseda tahagi. Tänavune talv on üks tõeline mälestustest pärit talv. Saavad ka minu lapsed kunagi öelda, et kui ma veel laps (noor) olin, siis ulatusid ikka talvel hanged räästani...
Naljakas on mõelda, et veel aasta tagasi tundus külm ilm olevat kohe, kui temperatuur alla nulli kukkus. Sel aastal tundub juba siis soe, kui väljas on -10 kraadi. Pühapäeval tulime Pärnust ja kui ma koeraga õue läksin, siis ei võtnud isegi kindaid kaasa, sest oli ju "vaid" -5 kraadi. Ja oligi soe. Ega ma kinnastast puudust ei tundudki. :)
Ainuke, mille üle viriseda tahaksin, on päikese puudumine. Neid päevi, kui päike paistab on sel aastal ikka väga vähe. Kogu aeg on pilves. Küünlapäeval siiski päike paistis. Aed mis pildil paistab on tegelikult päris kõrge. Lasteaialapsed upitavad oma ninaotsad vaid sealt üle. Nüüd saaks sealt üle astuda kui tahaks (kui keegi viitsiks sinna sumada).