Advendiaeg

Eilse esimese advendiga algas jõuluootus.

Selle aasta esimene jõulupidu

Nii palju, kui me Kotkas käinud oleme, alati oleme me fotoka koju jätnud või unustanud. Sel aastal juhtus siis nii, et meil oli fotokas kaasas. Aga pilte sai ikka tehtud vaid viis. :)
Selline vaade oli meie hotellitoa aknast.


Nii näeb välja Kotka peaväljak või -tänav jõuluootel.


Lund oli, aga tänavad olid ikka korralikult puhtaks tehtud.


Sama tänav õhtul, kui olime teel teatrisse.


Põhjus, miks me alati novembri lõpus Kotkasse satume, on soomlaste tore traditsioon pidada jõulupidu abikaasadega. Nii, et juba aastaid (seekord oli vist 7 kord) käime me väga varakult jõulupeol.
Pidusid on peetud Korekeasaari saarel, saarestiku vahel tiirutavas laevas ja mingis klubis. Sel aastal otsustati olla eriti kultuurne ja viidi rahvas muusikali Jazztyttö vaatama. Päris hea oli.Tuulepealse maa Soome poolne varjant, seetõttu oli päris huvitav vaadata. Pärast seda viidi pidulikule õhtusöögile (mis algas kell 10.30 õhtul!!). Soomlaste omapärane huumorimeel väljendus põhjapõdrapraes. No mina seda süüa ei saanud, põhjapõder vaatas kurbade silmadega nurgast otsa ja tundsin, et jõuluvana mulle küll ei tule, kui tema Rudolfi ära söön.
Aga tegelikult oli jälle üks tore käik.

Suur lumetorm

Täna Tallinnas möllanud suur lumetorm oli sündmus. Natuke meenutas Bullerby laste raamatust suurt lumetormi.


Vaadates välja meie köögiaknast (pildil), leidsime mehega, et täna jätame kõik oma plaanid ära, joome hoopis hõõgveini kodus ja vaatame tormi turvaliselt läbi akna. :)
Tõsi, mõned korrad oli vaja väljas ka käia. Kersiga nimelt. Kersi keksis rõõmsalt õue. Tegi mõned hüpped lume sees, avastas siis, et ei saa hingata ja tahtis koju tagasi. Nii et üks jalutuskäik oli tehtud 5 minutiga. :)

Viimast korda käisime Kersiga õues 21.15. Tundub, et tuul on vaibunud, aga lund sajab endisest veel suurem hooga. Oi, mulle meeldib tänane ilm! Eriti tore muidugi, et tegu pühapäevaga on. Homme hommikul kell 7 kui ma tööle hakkan minema ehk ei ole enam nii tore.

elumere lainetel: Aardejaht - nõud

elumere lainetel: Aardejaht - nõud

Aardejaht

Tiia välja pandud aarded viisid minugi mõtted nõude peale. Rahaliselt on nad väärtusetud, aga väärtuslikuks minu jaoks teevad nad mälestused. Kann ja klaas (alles on kõigest üksainus) on vanad ligi 35 aastat. Ja ma mäletan siiani kuidas me vanaemaga kahekesi neid kaunistasime vesipiltidega. See oli igavesti peen töö, et need vesipildid klaasi peale tervena saada. :)
Ühe suure pildi panime ka külmutuskapi peale. See seisab seal tervena siiani, sest meie kokkuhoidlik vanaema pole nõus töötava külmkapi asemel maakoju uut ostma. :)

Esimene lumi

Eile, 21. novembril, sadas Tallinnas maha selle talve esimene lumi. Ja mitte natuke, tiba siin-teine seal, vaid ikka korralik paks talvelumi.



Kahjuks tuli lumi sula maa peale ja vanarahva tarkuse järgi selline lumi pidama ei jää. Viimaste talvede järgi võib aga öelda, et vanarhva tarkus enam eriti paika ei pea. Eks siis näe, mis lumest edasi saab. Ilmajaam on igatahes välja andnud tormihoiatuse ja lubab, et alates homsest läheb kõvaks lumetomiks.

Vanarahvajuttu veel. Selle aasta mardipäev oli soe ja sompus. Varahavas aga ütles, et kui mart sulatab, siis kadri külmetab. Tundub, et sel aastal peab see paika?

Pildid võetud eile päeval meie rõdult.

Hingedepäev

Olen sügisel ja talvel sage küünlapõletaja. Kuna kaminat ei ole, siis asnedab küünal mulle elavat tuld.


Küünald aknal. Millalgi 80 aasta lõpus tule komme hingedepäeva õhtul põlev küünal aknale panna. Olin toaal alles gümnaasiumiõpilane, aga kuidagi jäi see komme mulle külge ja nii põletangi alati hingedepäeva õhtul aknal küünlaid.
Ja mõtlen. Mõteln om isapoolsetele vanavanematele, keda enam mitu aastat ei ole. Aga kurb nagu selle mõeldes ma polegi. Neil oli ilus pikk elu ja lõpuks oli ka nende lahkumise üsna koos. On jäänud toredad mälestused lapsepõlvest.
Ja meenutan ühte perekonda, keda samuti enam ei ole. Nende lahkumine on väga kurb ja ülekohtune. Kuna mu oma tütar on sama vana selle pere noorema tütrega, siis ma igal aastal vähemalt hingedepäeval mõtlen, et K. oleks nüüd juba 14 ja G. 16-aastat vanad. Kurb, et neil ei olnudki võimalust suureks kasvada.