Kuidas ma haiglas käisin

Kui ma suvel kirurgile aja panin, siis ei osanud ma kahtlustadagi, et mul lähiajal operatsioon ees võiks seista. Kunagi (kauges-kauges) tulevikus ehk küll. Aga kindlasti mitte veel selle aastanumbri sees. Lläks teisiti. 15.oktoobril sain ma vaevalt jalad paljaks võtta kui kuulsin juba, et kohe opile. Kas 29.detsember sobiks? Miks ta siis ei sobi, olgu siis 29. detsember. Mina, tuntud jänespüks arstide suhtes. Ma ei lase endale naljalt süstigi teha.
Kogu aeg rahustasin ennast mõttega, et 29. detsembrini on veel niiii palju aega - kuni see hetk käes oligi. Selleks hetkeks kui ma opilauale jõudsin värisesin ma juba üle kere, nii, et õde ütles, et alustame rahustist. :)
Ja saingi suure süstlatäie rahustit. Mistõttu ma ei mäleta opist mitte midagi, isegi aeg läks kiiresti.
Ja kuigi mind enne kella 18.00 tõusta ei lubatud, ajasin ma ennast siiski juba poolt tundi varem püsti, sest kempsu oli vaja minna. Narkoosiarst soovitas kohvi kaasa võtta, muidu tänu vererõhu langusele hakkab pea valutama. No ja ma siis jõingi kohvi, kohe mitu tassi. See aga ajas teadagi kuhu.
Eile veel ei julgenud jalga maha toetada, keksisime niisama ringi.Üks saatusekaaslane oli mul seal ka, seetõttu oli meil seal päris lõbus. Isegi raamatut polnud aega lugeda. Ja õhtul kui valuvaigistit tuldi pakkuma, siis mina (süstikartja) suutsin õe pehmeks rääkida ja ta tõi mulle hoopis tabletid. Unerohu ka. Öö palnudki nii pikk kui ma kartsin. Täna olen juba päris kabe. Isegi poes käisime korraks. Peaaegu juba täitsa kõnnin. :)

Tegelikult jäi mulle sellest käigust ääretult positiivne mälestus. Isegi lõbus. Ja mis kõige toredam - kõik sealsed töötajad olid ääretult mõnusad. Sanitarideni välja. Ühtegi pahurat nägu näha ei õnnestunud.