Selle aasta emadepäev on selline veidi kurb. Minu vanaema, kes on küll juba aastaid väga vähese liikumisega, aga siiski sai mu vanemate juures elades omadega hakkama, on väga viletsaks jäänud. Seis on kahjuks nii halb, et ema pidi ta lausa hoolushaiglasse panema, tema jõud ei käinud enam üle. Muutus toimus väga järsku aprilli lõpus. Ja kõik toimus lausa loetud päevadega.
Nüüd üritame teda käia vaatamas nii tihti kui võimalik. Iga päev ikka keegi käib sealt läbi, aga ikka on väga kurb teda niimoodi voodis vaadata. On paremaid päevi, on halvemaid. Aga ta tahab koju. Ja mitte sinna koju, kus ta viimased aastad elas ja mitte ka tema "päris koju", vaid oma lapsepõlvekoju. Jõe ääres pidid praegu toomingad õitsema, nagu ta mulle reedel rääkis. Selles kodus pole ta juba 30 aastat käinud. Nüüd aga tahab ta sinna minna.
Täna käin ka korra sealt läbi, aga ega ta vist tänasest päeva mõttest vist aru ei saa. :(
3 kommentaari:
meie vanaemaga oli niisamuti kuigi ta haiglas polnud. Muudkui meenutas oma talu ja naisepõlve aastaid. Kahjuks ei saanud me seda ilma elektrita ja korraliku sõiduteeta maja pidada ja see lagunes. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma vanaema mõistan. Mõnes mõttes olen isegi rahul sellega, et olen kogu elu elanud korterites. Need ei kasva nii südame külge, kui enda kätega ehiatud maja.
Lohutan sind sellega, et teie vanaemal on seljataga pikk elu ja rõõmu järglastest. See on kõige parem kink.
Aga kas sa tema kodukohast pilte ei saaks teha ja talle viia? äkki see aitaks tema igatsuse vastu?
aga eks see ole kurb teema . viimasel ajal palju juttu ümberringi vanuritest ja nende hooldus võimalustest...
Ma kardan, et pildist talle vist kasu ei oleks ja ma tegelikult ei teagi, kas see majagi enam alles on. Ilmselt kõvasti renoveeritud kujul vaid.
Ega ta eriti aru ei saa, tahab vaid kogu aeg kuskile minna. Endal jalad ei kanna. Ja muudkui otsib oma surnud õde taga.
Viimasel ajal on sellest palju juttu olnud igal pool tõesti.
Postita kommentaar