Advendiaeg...

Meie pere jõulutraditsioon: advendiküünal. See peab igal aastal ikka jõuluajal kodus olema.


Lakkamatu lumesadu õues.


Kolm adendiküünalt aknalaual.

Hiilgav!

Käisime ükspäev Draamateatris vaatamast etendust Hiilgav! Tükk räägib naisest, kes tegelikult laulda ei oska, aga ometi laulab ta ja jõuab lõpuks ka tõeliselt suurele lavale (Garnegie Hall, New York) ja esines seal 3000 inimesele. Kuigi enne meie teatrisse minekut kuulsin mitmelt poolt väga palju negatiivset kriitikat selle etenduse kohta, siis mina sellega ühineda ei saa. Mulle see meeldis. Ei olnud pikk ja lohisev ja mängiti ka väga hästi. Mängu oli pandud ka raskekahurivägi: Ita Ever, Guido Kangur, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Jan Uuspõld ja Britta Vahur.

Natuke tundsin teatris Florence Jenkinsiga ka hingesugulust. Ega see minu uisutaminegi võõrale silmale parem pole. Aga endal on tore. :)

Monika

Lumetorme on Eestimaal ennegi möllanud. Me peaksime olema ju nendega harjunud. Aga see, mis viimasel ööpäeval Eestis toimus, oli küll hirmus. Asja koledam pool hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Kuni eliseni oli vahva. Torm on ju ikka selline teistmoodi asi. Ja kui seda kodus turvaliselt läbi akna vaadata, siis polnudki nagu midagi. Alles täna hommikul lehti lugedes selgus, et 600 inimest on Padaorus lumevangis ja teab kui paljud veel kuskil üle Eestimaa. Üks inimene kadunud ja kaks surnuks külmunud.
Ja mis teeb meie valitsus? Mitte midagi! Isegi kriisiolukorda välja ei kuulutatud, vaid lasti vaikselt inimestel öö lumevangis veeta, et siis tasapisi hommikul tegutsema hakata. NIISUGUST suhtumist poleks ma küll meie valitsuselt oodanud. :S

Lisatud hiljem: Mina jõudsin täna tööle üllatavalt hästi. Nii hommikune kui ka pealelõunane buss tulid väga täpselt. No teed olid Tallinnas ikka enam-vähem lahti ajatud. Ka elukaaslane jõudis tööle ilusti. Oli väga rahul, et inimesed olid päästeameti hoiatust tõsiselt võtnud ja teed olid autodest suhteliselt tühjad olnud. Oli oma kontoris esialgu üksi, pärast tuli üks töökaaslane veel. Ülejäänud tegid tööd kodukontorist. Täna õhtul aga on neil firma jõulupidu ja see ometi tormi tõttu ära jääma ei pidanud! :D Noh, tõe huvides peaks muidugi ütlema, et õhtuks oli Tallinnas torm ka vaibunud.
Lapse jätsin koolist koju. Rohkem küll olude sunnil, sest üks Tallinna tormivangi jäänud noor sugulane tuli meile ööbima ja nii nad siis ajasid tüdrukutejuttu kella 4-ni hommikul. Ja magas muidugi siis koolimineku sisse. Aga olgu, palju selliseid päevi aastas ikka on, kus päästeamet palub inimesi kodus püsida. Nautigu siis seda ühte päeva (loodetavasti) aastas!
Meie koolis oli enamus lapsi kohal. Mul oli klassis täna 18 õpilast. 4 puudus haiguse tõttu ja ainult 2 tormi pärast. Nii, et mina tegin täiesti tavapärase koolipäeva õpilastele.
Ja isegi trenn toimus nagu alati. Vaid mõni inimene oli vähem, aga minu mälu järgi olid nemadki reisil, mitte tormivangis. Nii, et meie elu kulges suhtleiselt tavapäraselt.
Aga ma ei saa jätta kirja panemata, et soomlased lubasid täna hommikul, et paari tunni pärast jääb torm järgi ja kell kolm paistab juba päike. Seda oli äärmiselt raske hommikul uskuda, aga just täpselt nii see oligi. Enne nelja, trenni minnes päike ei paistnud vaid seetõttu, et oli juba loojunud, aga taevas oli täiesti selge. Ja uut tormi soomlased ei luba. Vaatame, kes siis õigemini ennustab. Kas tuleb uus ja hullem, nagu eesti ilmateade lubab, või sajab vaid veidi lund nagu soome ilmateade lubab.

Nagu üks mu mehe sõber täna väga hästi ütles (tõsi, arvatavasti oli ta selle hea lause kuskilt inernetist leidnud): tormidele pannakse seetõttu naise nimed, et käituvad nagu naised. Tulevad suure kirega ja lahkuvad koos maja ja autoga. :D

Lumenalja :)

Uisutamisest

Kiira Korpi sai nädalavahetusel Pariisi GP 1.koha. Avrestades tema ebaõnne, on mul tõsiselt hea meel tema pärast. :)

Selle aasta esimene jõulupidu

Talvine Porvoo.

Nädalavahetusel käisime pikkujoulul Kotkas. Pidu oli korraldatud väga omapäraselt - tagurpidi. Kõigepealt kohv ja konjak - laua all. Pärast seda läks kohe tantsuks - tantsiti mingit sutsat või satsut - midagi meie lapatuu moodi tantsu: pöidlad üles, pöidlad alla ja rohkem ma ei mäletagi. :)
Siis tulid tagurpidi magusroog, pearoog, eelroad. Ja bänd oli seekord vahva, tõsine rokibänd. Ei mingit humppat ega tangot. Isegi Saaremaa valssi ei olnud. See oli vist küll esimene kord nende aastate jooksul, kui ei mängitud meie jaoks Saaremaa valssi. Aga varahommikune ärkamine tegi oma töö ja peale keskööd läksime me hotelli magama.
Laupäeval, enne pidu, käisime veel ka korraks mu venna pere poolt läbi. Ja nii kiire oli seekord, et poodidesse kolama ei jõudnudki. Ka Helsingist sõitsime vaid läbi (korraks pidime ikka Ikeast läbi hüppama), linna peale ei läinudki.
Aga kui ilus oli see nädalavahetus Soomes! Päike paistis, lund oli just parasjagu. Nii, et ilus on, aga ei mingeid mitmemeetriseid lumehangi. Aga põhiline oli päike ja helesinine taevas. Ja siis poole mere peal oli näha missugune paks pilv oli Tallinna kohal. Masendav kohe.
Nii kui laeva pealt maha saime, nii kohe lendasime lapsele ema poole järgi ja siis korraks kodust läbi ja jõudsin veel kella 18.00 trennigi.
Niisugune kiire käik siis korraks naabermaale.

Sajab ja sajab ja sajab...

Muudkui sajab ja sajab... Pesu, mis nädala alguses sai rõdule pandud, peab sinna vist jääma kevadet ootama. Tõsi ta on, lumi teeb valgemaks ja helgemaks. Aga kuidagi nii nukraks läheb meel, kui mõtlen, et kas tõesti saab asfaldil kõndia alles 4 kuu pärast? Eelmisel aastal oli talv nii-ii-ii pikk. Ja siis algas ta alles veidi enne jõule.

Tegelikult istun siin arvutis ja mõtlen, et tegutsema peab hakkama. Ja olen sedasi mõlenud juba viimades tund aega. Ja juba tunni pärast pean hakkama trenni minema. Aga nüüd siis hakkan kohe koristama. :)