Kui kõik ausalt ära rääkida nagu oli... :)
... siis mina ei tahtnud üldse õpetajaks saada. Kui ma lõpetasin keskkooli ja hakkasin ülikooli valima, siis mu ema torkis mind ikka, et mine-mine-mine pedasse. Ja mina vastasin:"EI IIAL!" Minust ei saa ometi õpetajat, nii tark ja osav, nagu ma ometi tollal olin. Minust pidi saama arst.
Aga siis sündisid lapsed ja ühel hetkel olin ma endalegi märkamatult õpetaja. Muide, ilma mingi hariduseta. Lihtsalt kaks päeva enne 1.septembrit ei olnud ühel klassil õpetajat. Ja kuna mu ema töötas seal koolis, siis kutsuski ta ka minu sinna. Nii lihtsalt oli võimalik 13 aastat tagasi saada õpetajaks. :)
Hiljem muidugi läksin ülikooli ja nüüd olen ikka haridust ka veidi saanud. :P
Tegelikult polnud minu lugu meie suguvõsas esimene taoline. Kui mu ema lõetas keskkooli, siis toimus tema ja ta isa vahel täpselt samasugune vestlus. Ka mu emast ei pidanud saama õpetajat, vaid hoopis geoloog (tema nägemuse järgi). Aga sai õpetaja.
Ka mu vanaisa oli õpetaja. Ajalooõpetaja ja klassiväline (nüüdse nimega huvijuht) 24 KK.
Ja isapoolne vanaema oli õpetaja Võrus.
Tädi jällegi keemiaõpetaja ja Tallinna medkooli kauaaegne õppealajuhtaja.
Nii, et imelik ka, kui minust poleks saanud õpetajat. :)
Nüüd torgin ma oma lapsi. Poistest ei saanud asja. Tegelikult nooremast pojast ehk oleks saanudki, aga ta avastas liiga hilja, et ka bioloogiaeksam oleks olnud selleks vaja teha. Vanem poeg oleks tahnud minna õppima ajalugu, aga ta on liiga realistlik inimine. Ütles kohe, tahaks, aga ei lähe, sest ajaloolasena poleks Eestis eriti tulevikku (kui siis ainult õpetaja, eksole).
Jäänud on noorim, aga tema saadab mu selle jutuga esialgu kurele. No aega veel on, ehk siiski. :)
