Rahvas koguneb. Selle aastal külma suvega olime ära unustanud kõik suvel vajamineva - polnud juua kaasas (õnneks sai osta), polnud peakatet, päikesekaitsekreemist rääkimata. Seega sain vähemalt mina "klassikalise" päevituse, mis sel aastal kannab teist nime: laulupeopäevitus. :)
Tantsupidu oli seekord elava muusika järgi. Kui ma kodus reedeõhtust etendust vaatasin, siis mulle see ei meeldinud. Sain aru küll, et stsenaarium oli selline, aga mulle jätsid need tantsud liiga närvilise mulje. Jah, ma sain aru, et see nii pidigi olema, närviline tänapäeva linnaelu, aga ikkagi ei meeldinud. :)
Kohapealt vaadates need närvilised tantsud etenduse keskel nii ei häirinudki.
Kõige pisemad. Meie kooli omad kahjuks sõelast läbi ei pääsenud.
Minu meelest tantsisid nad küll väga hästi, aga korraldajate meelest siis ilmselt mitte. Naljaks oli see, et meie rühmale ei tehtud kunagi ülevaatustel mingeid märkusi (et parandage siit või sealt), ainuke soovitus oli tüdrukute seelikud ühepikkuseks teha. :)
Kõige ilusamad tantsud olid sel aastal naisrühmadel.
"Upa-upa" - nii armas tants. :)
Siin siis närvilised linnaelu tantsud.
Praegu enam ei mäletagi. Kas see võis olla "Valss vanaemale"? Ka väga armas tants.
Enne "Tuljakut". Tore, et tantsupidu lõppes jälle "Tuljakuga". See on tants, kus rahvas tõuseb püsti ja sobib hästi lõputantsuks.
Lõpumarss. Selles noormeeste reas on meil ka üks tuttav peidus. :)