Kurb päev

Hiigelsuur ja natuke metsik, varjupaigast tillukesena võetud Vurr oma uhkete vurrudega. Mu poja pere kass. 

Veel reedel öösel vaatasime koos temaga naiste sõitu telekast. Aga oli tunda, et ta on äkki väga kõhnaks jäänud. Ja ega loomaarstilgi midagi head öelda ei olnud. 😢

Tänasest jätkub tema tee vikerkaare taga.  🥀

 

Kurb 😢

 Kuidas siis nii, et meie sõpruskonna kõige nooremat, kõige säravamat, kõige lahedama soenguga, kõige paremat beseerullitajat… (siia võiks veel palju kirjutada), meie armast sõbrannat ei ole enam? See uudis on mind täna hommikust saadik saatnud. Olen toimetanud nagu udus, jõudu lihtsalt ei ole. Elu on nii neetult ebaõiglane: üks kuri haigus ja pool aastat hiljem sind enam ei ole. Neli last jäid täna emata. Nii kurb on olla. 😢😢

Kurb

Promenaad oli minu lemmikkoht Nice´s. Või kui aus olla, siis missugusel turistil ei oleks. Kilomeetrite viisi imekaunist mereäärt mööda jalutada, kellele see ei meeldiks?
Millegipärast pidasin ma Nice turvaliseks linnaks. See linn lihtsalt jättis sellise koduse mulje. Nii nagu ma ei karda Tallinnas ringi liikuda, nii oleksin ma iga kell ka sinna julgelt tagasi läinud. :(

Üldse on see juulikuu sel aastal kuidagi imelik. Mitu kurba sündmust on olnud. Ja ei ole nagu üldse "õiget" puhkusetunnet sees.