Eile saime korraks käia sõjaväes olevat poega vaatamas. Täpselt minuti pealt pidime kohal olema. Tegelikult poiss veel helistas enne ja käskis varem kohal olla. Kuna me väga täpselt ei teanud ka kuhu minna, siis startisime veidi varem ja olima juba 30 minutit enne õiget aega kohal. Tegelikult oli vist asja mõte see, et noored said oma riided ja üleliigsed asjad koju saata. Ja vajaminevat kraami kodustel juurde tuua lasta. Meie noormees oli kodutöö enne ära teinud ja midagi olulist juurde ei vajanudki. Vaid kella olime kahe silma vahele jätnud. Mobiilid on ju välja lülitatud ja seega vajalik käekell aja jälgimiseks. Meie viisimegi kellale lisaks vaid peotäie shokolaadi (nõue pidi olema, et kui paberist lahti teed, siis peab korraga olema söödud) ja pudeli limonaadi. Teistele poistele olid ikka suured pakid viidud t-särkide ja muu varustusega.
Kohtumine ise oli selline armas-naljakas. Marssisid poisid siis väravasse, vanemad ootasid värava taga. Siis ükshaaval käisid emad pakke viimas/vastu võtmas. Eranditult kõik olid emad. Isad ja õed-vennad-tüdruksõbrad vaatasid eemalt pealt.
Meie poiss oli sõduririietes nii võõras, et ma ei tundnud teda rivis kohe äragi. Aga oli selline asjalik.
Kahe noormehe vanemad ei jõudnudki kohale. Kas siis hilinesid või ei leidnud üles või oli mingi muu põhjus. Need noormehed jäidki sinna väravasse oma vanemaid ootama. Mul oli neist nii kahju. Nemad ju ei teadnud, miks nende vanemad ei tule. Aga karistati selle eest neid. Või siis vanemaid, et kui vanemad lõpuks hilinedes saabuvad, siis näevad oma poegi seal ootamas.
Kui poisid tagasi hakkasid minema, siis nii mõnigi lehvitas oma perele vaikselt ja märkamatult. Nii armas oli seda vaadata. Täpselt nädal on nüüd möödas. Ja sellest nädalast alles pidi raskeks minema. Eelmisel nädalal oli veel palju andeks antud. Üheksa nädalat veel, siis peaks raskem osa möödas olema.
