Lasnamägi

 Selline näeb välja meie uus jäähall valges. On ju kole?
Olgu, üks jäähall ei peagi ilus olema  (kuigi võiks), peaasi, et ta mugav on (ja seda ta tegelikult on).

 Pimedas pole ta väga vigagi. :)

Jäähalli vastas. Muide, kui ma laps olin, siis ma elasin ligi kümme aastat selles viiekordses majas mille kollane ots paistab üheksakordse maja tagant välja. Siis oli see Vassili Võrgu tänav. :)
Selle koha peal, kus nüüd on jäähall, oli meie kelgumägi. Paekividest. Igal aastal murdsid seal lapsed oma luid, aga kelgutada tohtis ikka. Mäele jõudmiseks pidid lapsed kelguga ületama selle sama sõidutee, kus oli ka toona tihe liiklus.

Lõpetasin pühapäeval oma töö kell 12.00. Samal ajal lõppesid ka päevase etenduse proovid ja bussiga linna soovis sõita kümmekond treenerit. Tuli siis buss. See kõige koledam ja vanem ja räpasem linnaliinibuss. See, millel on kolm istet seljaga akna poole. Istmed olid nii võidunud, et ise sinna küll istuda ei tahtnud. Vaatasin siis lasnamäed sellise pilguga, nagu seda treenerid teha võiks. See osa lasnamäest oli nii luitunud ja kole. Tõeline geto. Ja sinna linnaossa ehtati siis suurvõitlusteks mõeldud hall. Üks inglise treener rääkis teisele kuidas ta viimati oli tallinnas 2010 aastal (ilmselt EM-il) ja kuidas selle ajaga ei ole Tallinnas mitte midagi muutunud. "Tore" oli seda kuulda kohe.
Ilmaga neil muidugi ka ei vedanud. Eks see aitas ka kaasa lasnamäe masendavaks muutmisele. Aga tõesti: võistleja jõudsid Tallinna pühapäeval ja enamus lahkus laupäeva (üleeile). Terve see aeg oli üks suur hall ebamäärane sügisilm. Alles pühapäeva päraslõunal tuli päike välja ja ainult need, kes galal osalesid, nemad nägid, et Tallinnas võib ka veidi soojem ja ilusam olla. :)