Lugesin Tiia blogist virisemise kohta. Ja see pani ka mu enda mõtte liikuma. Kuidagi tõesti on viimasel ajal virisemist palju. Teen seda isegi sagedamini kui peaks. Sageli hädaldan ilma pärast (5 kuud talve ja ikka veel ei tule kevad), selle asemel aga võiks rõõmu tunda hoopis ilusa varakevade üle. Lumi siiski ju sulab ja kaugel see kevadki on.
Täna läksin trenni ja terve tee hädaldasin mõttes. Küll oli mul külm (no ilm oli ikka kehv ka ;) ), siis olin väsinud. No ühesõnaga maa külmand ja kärss kärnas. Siis tuligi mul see enne loetud tekst meelde. Ja mõtlesin, et tegelikult peaksin ma ju õnnelik olema, sest mulle meeldib väga mu trenn. Ja tegelikult ei jätaks ma ju mingi hinna eest trenni minemata. Isegi torm Monika ajal ei jäänud trennis käimata. Kui mulle see mõttekäik meenus, läks minek palju kergemaks. Ma ei olnudki enam väsinud. Ja trenn oli seda väärt ka.
Igal juhul lubasin ma endale täna, et proovin olla positiivsem ja vähem viriseda. Ja homne ilm on kindlasti parem ka kui tänane! :)
2 kommentaari:
:))))) just täpselt nii! Saluut!
ma olen yldiselt see imelik, kes pyyab ka asju positiivsena näha, kuid viimasel ajal on minu positiivsus kadunud ja usun, et keegi on mu ära neednud. õnneks siiski on hetki igapäev kus ma tunnen rõõmu ja õnne. seda tekitavad eelkõige terved lapsed ja muud pisemad asjad. samas olmemured on vahel nii rasked, et tunned kuidas murdud...
täna päike paistab ja ilm on ilus ja päike eelkõige annab siiski energiat :)
Postita kommentaar